31 märts 2015

"Ma kingin sulle jõe" Epp Petrone, Kamille Saabre



Üks ilus raamat ka vahelduseks. Välja on see vist pigemini lasteraamatuna kuulutatud, aga ma liigitaks üldse kinkeraamatuks. Sisult ja vormilt ilus ja helge ju ning sobib nii suurele kui ka väiksele raamatusõbrale.


29 märts 2015

"Parunid, eestlased, enamlased" Carl Mothander

 
Puhas nauding! Hõrk ja ehe ja vaimukas! See on hariv ja rikastav pilguheit mitmeski mõttes - ühe rootslase sisseelamine siinsesse ellu eelmise sajandi alguses, eelkõige aga nopped baltisakslaste eluolust, sellised argised ja olmelised, tõeline inside-info. Parem kui mistahes ajalooõpikud. Lisaks on tegemist parajalt humoorika herraga, kellel sulg samuti hoogsalt lippab.
 
 
Toompea üüratud korterid, salajased katakombid ühes kummitustega, vaesunud aadlipreilid, baltisakslaste klannipoliitika... Ja siis elu maal, Tohisoo mõisas, mille perenaise  Benita von Wrangeliga abielludes autor üldse Eestimaale sattuski. Maaelu oma täies ilus ja valus, lisaks rikkalik galerii värvikatest tegelastest.
 
Raamat, mida tasub jupphaaval ja mõnuga lugeda ;)
Ja siis muidugi samalt autorilt teisi raamatuid otsima ;)
 
Näide Kumna mõisas elanud Meyendorffide vabamast õhustikust


Tohisoo mõis

24 märts 2015

"Asjade kukkumise hääl" Juan Gabriel Vasquez

Üritatakse päris tihti, aga õnnestub jällegi üsna harva, et ühe romaaniga, mis romaaninagi hea piisavalt, saab kokku võetud ka ühe riigi lähiminevik. See suur Lugu, mis igal maal paratamatult on ja mis iga üksikisikut otse või kaude on mõjutanud.
 
Sedapuhku siis Colombia. Rahukorpuse töö. Korruptsioon. Õilsad eesmärgid, mis lõpuks ikkagi rahanumbritest pimestusid.  Lennukid, mis kadusid. Inimesed, kes kadusid. Hirm aga jäi alati, ka järgnevatele põlvedele, nende lapsepõlve kohale.
 
Ja selle kõige juures väikesed inimesed oma suurte kirgedega. Mõne armastus lennukite vastu, nauding lendamisest. Sisemised heitlused.  
 
Kõige selle kohal aga ikkagi ka isiklik lugu. Selline, mis kerib ja kerib ja mille erinevad harud müstiliselt ikkagi kokku jooksevad. Ma ei tea, sellist jutustamiskunsti valdavad mu meelest eriti hästi just hispaanlased, aga ilmselt mitte ainult, küllap leiaks Ladina-Ameerikast teisigi autoreid, kes selle oskusega hiilgavad. Meil, põhjamaalastel, ei ole sellist voolavust enamasti, meie lood kulgevad rohkem lineaarselt.
 
Hea oli, isegi väga.

20 märts 2015

"Palverändaja: Eestlaste palverännakud laias maailmas"


Väga eriilmeline raamat. Ent juba esimene kirjutaja lõi mu heas mõttes nätaki! lapiti - sedavõrd nauditav oli. Paar võrratut kirjutajat lisaks temale veel. Nii nappide lehekülgedega on paras kunsttükk anda edasi oma teekonna põhituuma, kuid oli neid, kes sellega toime tulid.

Väike ärritus tuli ka ära. Ma hoidsin end tagasi, et mitte liiga käima minna selle peale. Nii et, lugege ise ja vaadake, kuidas mõjub. Sellised inimesed ja nende kitsarinnalisus tegelikult kohutab...

19 märts 2015

Abi Morgan "LOVESONG. Ühe armastuse lugu"



Küll ühe armastuse lugu nagu pealkirigi ütleb, aga ennekõike ikkagi lugu Ajast. Vana tõde, et aeg kulgeb erinevalt, kehtib ka siin. Erinevate asjade ja sündmuste jaoks on Aja kulgemine erinev. Armastuses eriti. Ja millisena see tempo veel aastakümneid hiljem tagasi vaadates paista võib.
Muidugi mis mind alati häirima jääb, see on pinnapealsus. Ilmselt võib mind sama asi häirida ka filmide puhul kui nii mõelda. "Lovesong" võiks olla üks väga hea ja väga mahukas romaan, siin oli meeletult ainest. Lavastuses jäi see aga mõjuma kiire kapakuna, lihtsalt ei olegi võimalik kõigil eri nüanssidel pikemalt peatuda. Kuigi tahaks ju.
Etendus ühes vaatuses. Seda oli tunda:) Ühel hetkel läks köhatusi ja toolidel nihelemist õige paljuks:)
P.S. Kui keegi tark oskab mind valgustada loo asjus, mis kõlas Milli ja Komissarovi tantsu taustal, siis oleks minu nauding etendusest täiuslik!
P.P.S. Minu veiniga valge klaari all istumise hõrk unelm oli selles loos asendunud apelsinipuuga - polnud samuti paha:)

17 märts 2015

"Maailm on lõputa: 244 päevaga ümber maakera" Inga Kuusik


Mulle meeldib autori pealehakkamine ja suhtumine - loomulikult igati kiiduväärt ettevõtmine selle tüdruku poolt! Ma usun, et sel teekonnal tema poolt kogetu ja omandatu on hindamatu väärtusega, ennekõike tema enda jaoks.

Raamatuga on lood veidi komplitseeritumad. Võib-olla oli neid muljeid liiga palju, et neid ühtede kaante vahele suruda. Või oli rännakute argisem pool sedavõrd aja- ja vaevamahukas, et reisi lõppedes jäid need sekeldused enim sõelale. Või on inimeste ootused reisidele erinevad. Mine võta kinni, mis siin nüüd täpselt oli. Kui ma reaalselt samale teekonnale astuks, siis ajaksin ilmselt rõõmuga näpuga raamatust järge ja haaraksin igast pisimast vihjest kinni, ent kui ma tahan sel teel kaasa liikuda lugejana, siis oli siin liigset ballasti mu jaoks. Eks siin tekivadki käärid lugeja ja reaalse rännumehe vahel. 
Kui ühe soojaga lugeda, siis on väheke ränk katsumus kõik need lennupiletite ostud, erinevad bussifirmad, hostelitesse saabumised ja neist lahkumised jms silme eest läbi lasta. Rohkem oleks tahtnud lugeda värvikatest kohalikest, olmest, ja eelkõige emotsioonidest. Minu jaoks jäi seda poolt väheseks. Aga äkki sellisel ümberilmareisil ei olegi võimalik nii süvitsi minna...?

Nii et, tegelikkuses usun, et see oli hulga sisukam reis kui neilt lehekülgedelt lugedes tundus.

P.S. Kokkusattumustest... Minu vestlustes ei tule just iga päev juttu Bruneist ja Kota Kinabalust, aga vot eile just jutlesin inimesega, kes sealmail liikumas ja mõni tund hiljem vaatasid samad paigad vastu mulle raamatu lehekülgedelt:) Mulle meeldivad sellised märgid.

15 märts 2015

"Vaikuse maastikud" Fred Jüssi


No minu õnn, et seda basseini äärde lugemiseks võtnud - see ju kolm korda sisse ja välja hingata, ja ongi läbi. Hea ja mõtteainet pakkuv nagu Jüssi ütlemised ikka.
Aga väheke on ikka haltuurat ka tehtud:( Põhimõtteliselt on alguses midagi intervjuulaadset, kuid see on nii lühike, et ma isegi ei oska praegu enam öelda, kas see ühe ajakirja intervjuu mõõtugi välja annab. Ja siis tulevad Jüssi varasemad lausungid, siit ja sealt raamatutest, sekka väheke ka ajakirjandusest. Napid read, küll kulla väärtuses, ent siiski juba kord öeldud, kord trükitud, kord loetud....

12 märts 2015

"Tee tööd ja armasta" T. Karjalainen


Sellist elulooraamatut kannatab juba täitsa lugeda. Mina, kes ma muumidest suurt ei ole pidanud, tundsin esimest korda, et tekkis huvi. Ilmselt on mind seni peletanud multikatele peale loetud pinisev ninahääl, see kohe kraabib kõrva. Lugeda oleks ehk teine tera. Ehk et ikka ja jälle see vana tõde...raamat kaalub üles igasugused liikuvad pildid;)

Ja ikkagi vaimustusin ma märksa enam Janssoni maalidest! Eriti ühes taustalugudega. Ja karikatuuridest - milline teravus  ja vaimukus! Soome kirevast vaimuelust. Meeletust töökusest (nagu ka pealkiri viitab). Armastust oli muidugi ka, kirglikku ja igasugust. Lahe tädi oli noh, mulle ta meeldinuks.

Ma ütleks, et vaikne mässaja, just nimelt see ta oli.

09 märts 2015

"Minu Prantsuse Guajaana" Sergei Põlme


Huvitav, et kui autor kirjeldas inimesi ja olmet, kiskus asi mu jaoks igavaks ja ajas haigutama, kaalusin koguni pooleli jätmist (see oli kuskil väga-väga alguses). Aga niipea, kui mängu tulid igasugused putukad-mutukad ja muud toredad elukad, läks raamat käima. Põnev on lugeda tegelastest, kelle nimesidki ei ole paljudel juhtudel kuulnud, saati siis veel nende kohta muu teadmisest. Meenub kohe sipelga-raamat, mis oli samuti kaasahaarav.
 
Vahejuhtum möiraahvidega ei olnud naljakas, ma tean, aga tegelikult ikka oli küll :)
 
Ja hoiatus ka - pildilisa ei ole soovitav neil vaadata, kes jagavad minu antipaatiat ämblike osas. Ma muidugi aimasin piirkonnale mõeldes, et mingi jama siin piltide hulgas olla võib, olin äärmiselt ettevaatlik ja ei asunud detailselt fotosid uurima, vaid... sirutasin käe nii kaugele välja, kui võimalik, seejärel surusin silmad kõvasti kokku, aga parema silma õige natuke avasin, suunasin selle silma looritatud pilgu ettevaatlikult kuhugi raamatulehe üles paremasse nurka... ja siis lasin lehed kibekiiresti pildilisa kohalt pöidla vahel kerida.
Noh, ta oli seal olemas, eks ole. Üldsegi mitte pisike tegelane. Kahjuks liigagi hästi fookuses. Veidi on muidugi kahju, sest nüüd jäid mul kõik muud pildid vaatamata.
 
...ja mina veel arvasin, et Austraalia-raamatu ämblik oli kole - see oli poisike siinse kõrval...
 

07 märts 2015

"Kerjustüdruk" Alice Munro


Huvitav, et tegemist on novellidega... Osades lugudes, vähemasti minu jaoks, puudus see lõpetatus, omamoodi puänt. Ennemini võinuks kõik see kokku romaan olla, peaagu ju et oligi. 

Lood kahest naisest asetatuna kujuteldavasse linna, ent samasugust elu elati paljudes linnas, ka neis p ä r i s linnades, seega polegi nimel tähtsust. Loeb aeg ise ja mis see aeg inimestega teeb. Siin raamatus eelkõige naistega. Lood ja kahe naise elud kulgevad novellides kronoloogiliselt, seega loedki kui romaani, üht pikka lugu, arenguteed.

Munro keel on väga täpne, loob elavad pildid silme ette. Seda hämmastavam, et see on vist esimene eesti keelde tõlgitud raamat temalt... Ja kui nüüd aus olla, siis sari Ajavaim ei ole mulle ka varem vist ette jäänudki...

05 märts 2015

Gardner McKay «MERE MÄRGID»


Väga vastuolulisi tundeid tekitav, kuigi samas ka äärmiselt nauditav näitemäng. Lugu ise on suurem kui mistahes etendus. Selline lüüriline, mida ühe iiri kalurimehe puhul oodata võikski.

Ja muidugi Rämmeldi monoloogid, mis olid õhtu kandvaimad. Üldse on see lugu väga... lavalt elusse üle kanduv, või vähemasti jõudsin ma selleni. Juba etenduse ajal tabasin end korduvalt mõtlemas, et nad annavad ju edasi oma lugu, mitte seda tekstiraamatu oma.
Aga ma näen ikka tonte seal, kus neid ei pruugi olla:)

Meeldiv üllatus, et sellisesse nukra alatooniga loosse oli kätketud ka mõnusat huumorit. Ikka naer ja pisarad käsikäes.

Imelik oli aga ka vahepeal, näiteks see Timothea stseen pussnoaga. Midagi selles ju ju oli, aga ühel hetkel kiskus siiski liiga kriipiks kätte. Mu meelest hõljus publiku hulgas hulganisti küsimärke:)

P.S. Ma nii-nii väga loodan, et pärast Ugala remonti midagi ka selle puhvetiga muutub. Ei tea, ilmselt on seal ikka mingi rentnike teema...? Või on need kivistunud surnunäod tõepoolest teatri palgal? Ja see aastasse 1990 kinni jäänud menüü (te muidugi mõistate, et see aastaarv on siin piltlik näide:) ). Kaarduvad lõhesaiad, kookide kõige kahvatum liigikaaslane kodukook ja kahtlase väljanägemisega salatikausikesed, üksik pleekinud taskurätipakk lagedal klaasriiulil ja tundmatut päritolu valge ja punase veini pudelid, millest esimene maitses nagu kõige koledam ja luupainajalikum unenägu...Samal etendusel oli muide ka mees, kes meil maakonnas üht veiniüritust korraldab ja kellele ma julgeks panustada ja kes oleks võinud veidike puhveti peremeest/perenaist harida, aga ilmselt on tema ammugi käega löönud:) Jeesumaria! Ma tahaks tegelikult teatrisse minna kõva pooltund enne etendust, end häälestada ja lihtsalt nautida, ent selles puhvetis ei oska ma lihtsalt mitte midagi valida.
P.P.S. Jään enda juurde, et selles teatris võiks tegutseda kohvik, mis oleks nii äge ja sedamoodi seatud, et sinna võiks saada ja tahta ka etendusevälisel ajal minna - juhtub see sel sajandil, ma küsin?


04 märts 2015

Uid

Ma ei saa enam blogiga järjepeale:) Raamatud saavad loetud ja rändavad sellise tempoga käest ära, et siia ei jõua neist enam midagi. Või ainult siis, kui mul on vaja koolitöödest viilida ja mingi "parem" tegevus leida.
Aga et ma paari aasta pärast jälle samu raamatuid koju ei tariks, pean siin siiski ära märkima mõnedki neist.

Mingil ajahetkel olin novellide lainel. Kahjuks Kaldmaale need vastu ei suutnud astuda.

"Oakesed kaunas" Mari Saat
Need oad olid veidi vananenud, see oli ainus sõna, mis mulle korduvalt pähe turgatas neid novelle lugedes. Ma mõnikord kadestan raamatuid, mida lugedes on kogu aeg tunne, et see oleks nagu eile kirja pandud... ja siis loed kuskilt järelsõnast, et autor kooles juba mitu head aastakümmet tagasi. Lihtsalt see kõik on nii tänane ja värske. Vahel satub näppu autorite loomingut, keda hakkad avastama kui puhast lehte.
Aga need oad...Retro, just nimelt. Näiteks Saadi "Lasnamäe lunastaja" mulle küll omal ajal täitsa sümpatiseeris, aga sellel oli ka selline retrohõng man. Ja nüüd nende lugudega sama teema. Mingil põhjusel jäi sedapuhku liiga häirima.

Häiris koguni nii palju, et Mudlumi "Tõsise inimese" tõin küll koju, aga minema see ei hakanud. Samas ma lugesin liiga vähe, seega kahtlustan, et minust oleks viisakas see millalgi veel kord kätte võtta.
"Hüppa tulle" Maarja Kangrolt oli täitsa temalik. No et avad raamatu ja tead, mis sealt tulema hakkab:) Noore ja kaasaegse naise võlu ja valu, korralik läbilõige taolise naise elust. Seal on kübeke ängi ja raevu, te teate ju küll, kelle aadressil:) Soovitavalt ka mõni mõrv. Või tõsisem kehavigastus, kui teisiti ei ole võimalik.
Siis on noorel ja tänapäevasel naisel ilmtingimata laste saamise või mitte saamisega mingi ooper. Ja ma ei ole hetkel üleüldse irooniline, sest nii ilmselt ongi. Kangro lihtsalt kirjutab aktuaalsetel teemadel, mis muide on kirjanduses igati tervitatav nähe. Kunagi varem oli tal vist novell, kus käis agar valmistumine titeteoks (ma loodan, et ma nüüd autoriga ei eksi, lugu ise on mulle kuidagi meelde jäänud...). Minu meelest kiskus tookord ka üsna meditsiiniliseks kätte. Nii ka sel korral.
 
Nojah, pane siis Saat ja Kangro kõrvuti ja katsu neid lugeda järjest. Ette hukule määratud, nüüd ma saan ise ka aru:)



Nüüd ma pean aga tõepoolest veidi õppima, enne kui Adamsoni ekstraordinaarseid jalalihaseid imetlema lähen :)