24 märts 2015

"Asjade kukkumise hääl" Juan Gabriel Vasquez

Üritatakse päris tihti, aga õnnestub jällegi üsna harva, et ühe romaaniga, mis romaaninagi hea piisavalt, saab kokku võetud ka ühe riigi lähiminevik. See suur Lugu, mis igal maal paratamatult on ja mis iga üksikisikut otse või kaude on mõjutanud.
 
Sedapuhku siis Colombia. Rahukorpuse töö. Korruptsioon. Õilsad eesmärgid, mis lõpuks ikkagi rahanumbritest pimestusid.  Lennukid, mis kadusid. Inimesed, kes kadusid. Hirm aga jäi alati, ka järgnevatele põlvedele, nende lapsepõlve kohale.
 
Ja selle kõige juures väikesed inimesed oma suurte kirgedega. Mõne armastus lennukite vastu, nauding lendamisest. Sisemised heitlused.  
 
Kõige selle kohal aga ikkagi ka isiklik lugu. Selline, mis kerib ja kerib ja mille erinevad harud müstiliselt ikkagi kokku jooksevad. Ma ei tea, sellist jutustamiskunsti valdavad mu meelest eriti hästi just hispaanlased, aga ilmselt mitte ainult, küllap leiaks Ladina-Ameerikast teisigi autoreid, kes selle oskusega hiilgavad. Meil, põhjamaalastel, ei ole sellist voolavust enamasti, meie lood kulgevad rohkem lineaarselt.
 
Hea oli, isegi väga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar