09 märts 2015

"Minu Prantsuse Guajaana" Sergei Põlme


Huvitav, et kui autor kirjeldas inimesi ja olmet, kiskus asi mu jaoks igavaks ja ajas haigutama, kaalusin koguni pooleli jätmist (see oli kuskil väga-väga alguses). Aga niipea, kui mängu tulid igasugused putukad-mutukad ja muud toredad elukad, läks raamat käima. Põnev on lugeda tegelastest, kelle nimesidki ei ole paljudel juhtudel kuulnud, saati siis veel nende kohta muu teadmisest. Meenub kohe sipelga-raamat, mis oli samuti kaasahaarav.
 
Vahejuhtum möiraahvidega ei olnud naljakas, ma tean, aga tegelikult ikka oli küll :)
 
Ja hoiatus ka - pildilisa ei ole soovitav neil vaadata, kes jagavad minu antipaatiat ämblike osas. Ma muidugi aimasin piirkonnale mõeldes, et mingi jama siin piltide hulgas olla võib, olin äärmiselt ettevaatlik ja ei asunud detailselt fotosid uurima, vaid... sirutasin käe nii kaugele välja, kui võimalik, seejärel surusin silmad kõvasti kokku, aga parema silma õige natuke avasin, suunasin selle silma looritatud pilgu ettevaatlikult kuhugi raamatulehe üles paremasse nurka... ja siis lasin lehed kibekiiresti pildilisa kohalt pöidla vahel kerida.
Noh, ta oli seal olemas, eks ole. Üldsegi mitte pisike tegelane. Kahjuks liigagi hästi fookuses. Veidi on muidugi kahju, sest nüüd jäid mul kõik muud pildid vaatamata.
 
...ja mina veel arvasin, et Austraalia-raamatu ämblik oli kole - see oli poisike siinse kõrval...
 

1 kommentaar:

  1. Oi, mul tekkis kohe huvi! Mul pole ämblike vastu midagi. Eriti pildi peal.

    VastaKustuta