12 mai 2015

"Matused ja laulupeod" Mari Saat


Haakus mõneti Tõnn Sarve "Ülestunnistusega", kus ühel eluetapil on aeg sealmaal, et autor hakkab tagasi vaatama. Meenutab ja vaeb olnut,või pigem siiski seda esimest. Vaagida ja analüüsida ei viitsi enam eriti keegi. Seetõttu oli neis ka korduvaid teemasid ja lähestikku lugeda pole mõtet.

Mõnikord mulle tundub, et see kõik on juba olnud, see kõik on juba kirjutatud... mitu korda veel... Teisalt,kui võtta raamatut ainuisikuliselt, siis pole midagi ette heita. Lihtsalt,nii leierdatud tundub see puha. Küllap on see meie rahva ühine taak, mis otsib väljapääsu,tuleb endast välja kirjutada, ja paratamatult teeb seda igaüks üksi, uskudes, et tema kogemus, tema mälestused, tema valu,on vaid talle omased. Vaid tema teab tõde ja tunneb ülimat valu.

Lõpuks kirjutavad kõik aga ikkagi ühte ja sama lugu, pisukeste variatsioonidega ehk.
Ega see nüüd mingilgi moel paha lugemine ei olnud, seda ma nüüd öelda ei tahtnud :)Kuigi välja vist kukus sedamoodi küll :))) Hea oli.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar