29 juuni 2015

"Surm Õhtuhiies" Minna Lindgren

Üle pika aja üks tõeliselt võrratu raamat, just selline, mida hingele tarvis. Pealkirjast ja esikaanest ei maksa end eksitada lasta - ei ole see mingi seitsmekümnendate retrokas ega ka mitte kriminull - kuigi ma ise esiotsa just nii arvasin ning käsi tõrkus raamatut võtmast.

See on absoluutselt tänapäevane lugu elust ühes Soome pansionaadis, kus kepsakad 90+ vanuses tüdrukud ja poisid (poisse loomulikult märksa kasinamalt kui tüdrukuid) hoogsalt oma igapäevaseid asju ajavad. Siin on naeru ja nukrust, rohkem ikka seda esimest. Ühelt poolt paneb see mõtlema elusügisele ja sellele kui vääriti meie sageli nende asjadest aru saame. Teisalt on siin aga külluses krõbedat huumorit, mis diivaninurgas mõnusalt itsitama paneb. Ühe hea filmi saaks selle materjali põhjal aga igatahes.

Ja nende kirg erinevate trammiliinide vastu paneb koguni lugejal pea ringi käima :) Või teise tegelase sügav kiindumus erinevate Helsingi linnapilti kaunistanud või rikkunud arhitektide loomingu vastu. See omakorda tekitab soovi kõik mainitud hooned üle guugeldada :) Seega äärmiselt mitmetahuline ja mõnus raamat.

28 juuni 2015

"Kinnisvarakelmus" Peter Mayle


Ei midagi erakordset, kuid kergeks suvelugemiseks sobilik. Mina loen Mayle´i ilmselt peaasjalikult ikka Prantsusmaa pärast. Toidu ja veini ja sõnadega maalitud maastike pärast. Tõsi, need viimased kolm komponenti olid minu jaoks meelepärasemad tema Provence´i raamatutes - tema ilukirjanduslikud fiktsioonid on liialt kunstlikud ja kommertsliku ülesehitusega. "Veiniröövis" võis sellega veel leppida, kuid siin hakkas see väsitama. Ilmselge keskendumine brändidele ja naeruväärsete snoobide detailsele kirjeldamisele on lõppeks ka väga piinarikas.

Kolmandat sellist ma enam ei viitsiks lugeda, ausalt.

27 juuni 2015

"Nelja tee rist" Tommi Kinnunen

Üks üllatavalt hea leid Moodsa aja sarjas. Mitme põlvkonna lugu, mis on kirja pandud napilt ja tabavalt, ent mõjub seda veenvamalt. Ehk siis näide sellest, kui palju saab öeldud vähesega. Vaheldusrikas mäng eri liinide vaatekohtadega on lugejale puhas nauding.

Samuti mõned head tõlkeleiud, mida ma paraku õigel hetkel muidugi välja ei kirjutanud - minu viga. Tõlkinud oli vist Jan Kaus. Kaus tõlkijana passib mulle, olen sellele varemgi mõelnud. Õigupoolest passib enamgi kui kirjanikuna.


Lihtsalt mõnus mõte:
"Maria arust oli elu ehitis, just nagu suur maja, kus on palju kambreid ja võõrastetubasid ning igas toas mitu ust. Igaüks valib ise oma uksed ning kõnnib läbi köökide ja verandade ning satub vaheruumides uutele ustele, ning ükski neist pole õige ega vale, sest tegu on vaid ustega. Mõnikord võib inimene avastada, et on sattunud majas hoopis teise kohta, kui ta algselt oli mõelnud minna. Siin ta on, olles avanud ja sulgenud oma uksi, kõndinud läbi ämmaemandakooli toast, apteekrihärra toast ja toimetulemise toast. Ja nüüd märkab ta, et on kogemata kaasa toonud oma tütretütre, kes ei mõista, millisesse tuppa ta on jõudnud ning kes pulmakellade all ilusti küsib, et mille jaoks neid mehi maailmas vaja läheb."

26 juuni 2015

"Omavoli" Lena Andersson


Põhjamaade romaani sarja vahel satuvad sisse raamatud, mis nagu hästi ei kõneta, jäävad kuhugi kahe maailma vahele rippuma. See oli just seesugune. Ehk oli häirivaks liialt triviaalne lugu, kus kaootiliselt sisse torgatud filosoofilised mõtisklused mõjusid võõrkehadena.

Ei haakinud seekord lihtsalt :) Või oli vale aeg ja koht, mõnikord juhtub ka nii.

17 juuni 2015

"Marmorluik" J. Skulskaja


Rohkem kui miski muu tekitas siin raamatus minus mõtteid Skulskaja suhe emaga. Leebelt öeldes oli see omamoodi terav ja vaenulik, isegi uskumatutesse äärmustesse laskuv. 

Selle kõige foonil oleks olnud huvitav rohkem süüvida tema ja tema tütre omavahelisesse läbisaamisse, ent see leidis puudutamist tavatult pinnapealselt. Teisalt, igaüks kirjutabki ju sellest, millest parasjagu tahab, lihtsalt tasakaalu mõttes oleks see hea olnud.

Aga mulle Skulskaja meeldib, hullult. Inimesena, või vähemasti selle inimesena, kellena ta end väljapoole paista laseb. Lõpuni mõistetamatu, teatava salapäraga. Naine.

13 juuni 2015

"Memuaarid" Leonora Christina

Line Kroghi sissejuhatus, hea mitukümmend lehekülge pikk, oli põnev. Ent ilmselt liiga pikk, sest kuniks ma jõudsin Leonora Christina enda tekstini, oli ühelt stiililt teisele üleminek juba üsna vaevarikas.
 
Samas ajaloohuvilistele mõnus vahepala, kuigi ei tohi ka valvsust kaotada, sest faktitäpsusega on kohati lood sellised nagu ikka ilukirjanduse puhul. Hea üldpildi 17.saj aadli ja õukonna siseintriigidest annab ent siiski. Leonora Christina ise on Taani kuningas Christian IV ja Kirsten Munki järeltulija, mis põhimõtteliselt annab juba veidi segase stardipositsiooni ja kuna ta hiljem naitub piisavalt ambitsioonika ja osava intriigimeistri Corfitz Ulfeldtiga, siis õige seebiooper alles käima läheb. Kohati jääb muidugi selgusetuks, kas tegemist on imetabaselt nutika mehega või lihtsalt hulluga, küllap on tõde kusagil vahepeal.  
 

12 juuni 2015

Relikt

Viimane kord bussis tabas mind enneolematu alaväärsuskompleks, kui ma nägin koguni kahte inimest e-raamatut lugemas. Ilmselge naudinguga.
 
Mina lugesin ju ka. Paberraamatut.
 
Üks neist e-lugeriga majandavatest prouadest oli vähemalt kaks korda nii vana kui mina.
 
See selleks. Ma tegelikult komistasin aga sellega seoses sootuks teiste dilemmade otsa. Esiteks pärsib e-luger võhivõõraste vahel tekkivat kommunikatsiooni. Ükskõik kui laginal selline lugeja ka ei naeraks või südantlõhestavalt ei nutaks, ma ei alustaks vist siiski temaga vestlust. Samas kui ma näen lisaks lugeja emotsioonile ka raamatut ennast ta käes ja võin kaane järgi mingeid seoseid luua, oleks suhtlus kergem tekkima.
Nojah, võib muidugi küsida, miks üldse on vaja, et mingi suhtlus tekiks, võime ju kõik ikka omaette edasi nohistada.
 
Teiseks kaob e-lugeriga ära reklaamimoment. Jällegi, kui ma näen paberraamatut ja lugeja reageeringut sellele, siis võiks mul tekkida endalgi huvi hiljem see raamat välja otsida.
 
Kolmandaks, aga see on nüüd puhtalt minu subjektiivne kiiks, meeldib mulle inimesi lugemiseelistuste järgi lahterdada :) Või kas just otseselt lahterdada, aga mingeid järeldusi teha. Ärge võtke minult seda rõõmu :)

11 juuni 2015

"Ilusaid unenägusid" Massimo Gramellini


Raamat, mille süžee mind õigupoolest sugugi ei paelu, ent mis on stiililt nii vaimukas ja tabav, et suisa nauding lugeda! Ma kahtlustan, et siin on kandev roll ka tõlkijal (tlk Auli Haabpiht). Siin on kröömike musta huumorit, rohkelt eneseirooniat ja muidu koomilisi situatsioone - kõik need on aga edasi antud nappide vahenditega ja liigsest sõnavahust puhtaks roogituna.

"Alandlikul meelel sisenesin palveruumi ja istusin lootoseasendis põrandale nagu teised, kuni ilmalik säärekramp sundis mind jalgu lahti harutama ja enda kõrvale välja sirutama nagu bajadeeril."

---

"Et pehmendada minu kokkupuudet reaalse maailmaga, oli Belfagor vooderdanud vatiga kõik mu meeled. Mitte miski ei paelunud mind, isegi mitte üleastumised. Ma ei joonud, ei tarvitanud narkootikume ega tõmmanud hašišit, maksimaalselt suitsetasin mõne sigareti tühja kõhuga. Mind ei võlunud ekstreemsed spordialad ja öine ülevalolemine: nägin rohkem koidikuid ärgates kui magama mines. Ma ei olnud ei vasakpoolne ega parempoolne, vaid liberaaldemokraat, mis kaheksateistkümneaastaselt tähendab, otsekui eelistaksid juua apelsinilimonaadi ja mitte Cuba Libret."

---

"Ma tundsin end antikangelasena romaanist, mida Dickens ei oleks iial julenud kirjutada:..."

Selliseid väikseid mahlakaid detaile on kogu tekst mõnusalt täis pikitud ning suunurgad kisuvad nii mõnelgi korral iseenesest ülespoole.

09 juuni 2015

"Minu Kambodža" Ain Parmas


Oo heldus, see oli midagi minu jaoks. Mina, kes ma Aasiast kaarega mööda käiks, võiksin suisa oma suhtumist muuta - vaat, mida teeb üks hea raamat ja hea kirjutaja.
Või oli üldse asi ikka kirjutajas? Kas ei võinud kandvam roll siin hoopiski autori elukaaslasel olla? Okei, ebaõnnestunud nali minu poolt. Tegelikult tunnen ma piiritut hingesugulust kõigiga, kes ei juhi ühtegi mootorsõidukit ja kelle ääretu antipaatia on suunatud ämblike vastu :) Ja kuna neid viimaseid painab iga teise reisiraamatu puhul ilmselt sama küsimus, mis mindki ("Oo, kõikvõimas Delfi oraakel, kas selle raamatu pildilisas poseerib mõni talumatult lopsaka karvkattega tarantel? Kas võin ma neid lehekülgi keerata südarit saamata?"), siis ma aitan teid, kallid kaasvõitlejad - siin EI ole võikaid ja sobimatuid fotosid.
Mis omakorda paneb mind ette kujutama selle paari pikki dialooge fotolisa koostamisel. Ei, tegelikult neid dialooge ei pruukinudki tekkida, sest normaalne mees, teades oma kalli kaasa vastumeelsusest, ei söandaks neid ülesvõtteid oma mälukaartidele tekitadagi. Veel vähem tõmmata näiteks ühiskasutuses olevasse arvutisse :)))
Soovitan soojalt!

08 juuni 2015

"Komandandi tüdruk" P. Jenoff


Hea idee ja lugu, aga veidi lihtsakoeliselt edasi antud, mis lõppeks röövib põnevuse ja suretab huvi.
Ja väsitab.
Ah, taandub ikka tavaliseks naistekaks mu meelest.

02 juuni 2015

Praktilised lahendused

Meie linna koledused (jah, meie imearmsas linnas on mõned seesugusedki olemas) saavad hansapäevadeks kiire ja kerge pettemundri üll.







No ja sama kummalisi lahendusi leidev nagu mu kodulinn olen ka ma ise - uus elu, mis on alanud pliidita, tipnes täna veekeetjas munade keetmisega :)

P.S. Mida veel võiks veekeetjas valmistada?

01 juuni 2015

"Dublin Street" Samantha Young


Uskumatu jamps! Ja ma ei suuda mõista, mis selle raamatu väidetavalt enneolematu populaarsuse taga on. Ma võiksin leppida, et tegemist on äärmiselt tüüpilise ülesehitusega armastusromaaniga, kuid isegi sellist elukat nnab kirjutada... põnevalt ja kaasahaaravalt. Siin käib aga üks lõputu paigal tammumine, kus on küll hulgaliselt sõnu ritta seatud ja keerad aina lehekülgi, ent mitte midagi ei sünni ja mitte kuhugi see lugu edasi ei arene.
 
Lisaks tüütud kordused, umbes sellised, mida võiksid vajada arengus tugevalt maha jäänud tüübid. Kui iga mõne lehekülje tagant korratakse, millist mõju Bradeni nägemine või hääle kuulmine raamatu peategelases tekitab (ja seda tehakse peamiselt kahe kirjelduse abil: tuline jutt, mis otse jalgevahesse suundub või südame puperdamine), siis ühel hetkel sa lugejana lihtsalt väsid sellest. Esimese saja viiekümne lehekülje jooksul igatahes midagi enamat juhtuma ei hakanud.  
 
Nii et ma küsin, kus on siin see paljulubatud erakordsus ja pingestatud erootilisus? Pidavat pakkuma konkurentsi varjunditele - kust otsast?!
 
Ja, ma ei usu ise ka, et seda nüüd ütlen, aga varjundite-raamat oli tõesti kordades huvitavam kui see siin :)