11 juuni 2015

"Ilusaid unenägusid" Massimo Gramellini


Raamat, mille süžee mind õigupoolest sugugi ei paelu, ent mis on stiililt nii vaimukas ja tabav, et suisa nauding lugeda! Ma kahtlustan, et siin on kandev roll ka tõlkijal (tlk Auli Haabpiht). Siin on kröömike musta huumorit, rohkelt eneseirooniat ja muidu koomilisi situatsioone - kõik need on aga edasi antud nappide vahenditega ja liigsest sõnavahust puhtaks roogituna.

"Alandlikul meelel sisenesin palveruumi ja istusin lootoseasendis põrandale nagu teised, kuni ilmalik säärekramp sundis mind jalgu lahti harutama ja enda kõrvale välja sirutama nagu bajadeeril."

---

"Et pehmendada minu kokkupuudet reaalse maailmaga, oli Belfagor vooderdanud vatiga kõik mu meeled. Mitte miski ei paelunud mind, isegi mitte üleastumised. Ma ei joonud, ei tarvitanud narkootikume ega tõmmanud hašišit, maksimaalselt suitsetasin mõne sigareti tühja kõhuga. Mind ei võlunud ekstreemsed spordialad ja öine ülevalolemine: nägin rohkem koidikuid ärgates kui magama mines. Ma ei olnud ei vasakpoolne ega parempoolne, vaid liberaaldemokraat, mis kaheksateistkümneaastaselt tähendab, otsekui eelistaksid juua apelsinilimonaadi ja mitte Cuba Libret."

---

"Ma tundsin end antikangelasena romaanist, mida Dickens ei oleks iial julenud kirjutada:..."

Selliseid väikseid mahlakaid detaile on kogu tekst mõnusalt täis pikitud ning suunurgad kisuvad nii mõnelgi korral iseenesest ülespoole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar