12 juuni 2015

Relikt

Viimane kord bussis tabas mind enneolematu alaväärsuskompleks, kui ma nägin koguni kahte inimest e-raamatut lugemas. Ilmselge naudinguga.
 
Mina lugesin ju ka. Paberraamatut.
 
Üks neist e-lugeriga majandavatest prouadest oli vähemalt kaks korda nii vana kui mina.
 
See selleks. Ma tegelikult komistasin aga sellega seoses sootuks teiste dilemmade otsa. Esiteks pärsib e-luger võhivõõraste vahel tekkivat kommunikatsiooni. Ükskõik kui laginal selline lugeja ka ei naeraks või südantlõhestavalt ei nutaks, ma ei alustaks vist siiski temaga vestlust. Samas kui ma näen lisaks lugeja emotsioonile ka raamatut ennast ta käes ja võin kaane järgi mingeid seoseid luua, oleks suhtlus kergem tekkima.
Nojah, võib muidugi küsida, miks üldse on vaja, et mingi suhtlus tekiks, võime ju kõik ikka omaette edasi nohistada.
 
Teiseks kaob e-lugeriga ära reklaamimoment. Jällegi, kui ma näen paberraamatut ja lugeja reageeringut sellele, siis võiks mul tekkida endalgi huvi hiljem see raamat välja otsida.
 
Kolmandaks, aga see on nüüd puhtalt minu subjektiivne kiiks, meeldib mulle inimesi lugemiseelistuste järgi lahterdada :) Või kas just otseselt lahterdada, aga mingeid järeldusi teha. Ärge võtke minult seda rõõmu :)

6 kommentaari:

  1. See kaks korda vanem proua loeb lugerist, sest seal saab kirja suurust muuta. Olen ka ikka bussis lugereid näinud ja eranditult vanematel inimestel. Noirtel kui üldse raamat ees, siis ikka pabetist.

    VastaKustuta
  2. Vahel on päris raske varjata raamatukaani, et teised inimesed ei näeks, mida sa loed.

    VastaKustuta
  3. Hommikust, armas Mae!
    Nii minu maitse postitus. Aint et mina olen ka üks lugeri taha varjunutest. Ja väga lihtsal põhjusel. Ma olen tõesõna üks väga kärsitu tegelane ja kui mingi raamatu isu tuleb, siis KOHE. Mul on viimastel kuudel mitu korda juhtunud, et õhtul diivani nurgas internetis surfates, satun mõnel saidil raamatu soovitustele ja siis on kohe hiiiirmus kiire tahtmine just seda raamatut lugeda. No ja siis ongi klik ja klõps ja kohal. ühe sellise raamatu lugesin samal õhtul poole peale, nii suur isu oli.

    Ja ruumi ei võta! Kuigi ma armastan raamatuid enda ümber, avastasin korraga et lõpultult ma neid koju osta ei jaksa (ei mahu, noh). Raamatukogu argument siin ei toimi, sest loen peaasjalikult inglise keeles ja siin kohalikus kantonis saab raamatukogust inglise keeles ainult keskkooli kohustuslikku kirjandust.

    AGA - ja siit suur AGA. Ma jumaldan paberraamatut. ütleme siis nii, et lugeri raamat on puhtalt sisu pärast. Aga paberraamat, no see on sõprus, suhe omaette.

    Ja mulle meeldib ka hirmsasti piiluda, mida teised loevad. Kuigi suur osa inimesi 'loevad' hommiku rongides telefone :-( siis aeg-ajalt leiab ikka mõne hingesugulase.

    ühte korda jään alatiseks meenutama. Minu vastas istus hästi õbluke ja tõsise olekuga naika. Luges. Süüvinult. Kulmud kipras. Selg kooldus. Luges, luges, luges -mitte kordagi mitte ükski lihas ta näos ei liikunud. Ja siis avastasin, et raamatu kaanel oli kirjas arvustus 'Funniest book of the year!'

    Päikest!

    VastaKustuta
  4. Aga see annab võimaluse lugeda ka lektüüre, millede lugemist osad piinlikuks peaks :P Mitte et ma ise seda võimalust oleks kasutanud (mul pole lugeritki), aga sellise seose lõi kohe ette.

    VastaKustuta
  5. Ohh, siin ka üks paadunud paberraamatu kummardaja!:)
    Pole veel sellele libedale patuteele läinud, et e-raamatut loeks...:)
    Niigi palju saab päevad läbi seda arvutiekraani vahitud. Aga eks ühel päeval juhtub see nagunii, karta on...:(
    Nii kiire mul lugemisega nüüd ka ei ole, et ei jõua ära oodata, millal raamat raamatukogus järjega minuni jõuab.
    Vahel tabab mind ka täielik eufooria, kui näen (peaasjalikult siis ühistranspordis, eriti rongis) mitut inimest (paber)raamatut lugemas. Nagu sõnatu vennaskond (heas mõttes!)!

    VastaKustuta
  6. Kättesaadavus/kiirus ja loetava teksti kirjasuuruse muutmisvõimalus on päris arukad argumendid, kuid raamatu enda varjamisele vaidleks ikka vastu :) See on ju nagu omamoodi statement, mida ma loen. Teeb umbes sama välja, kui ma värvin juuksed siniseks, aga välja minnes panen mütsi silmini pähe, et keegi ei näeks mu juuksevärvi. Ma vahel, muide, loen ka ikka väga imelikke raamatuid :D

    Mäemamma, mulle on vahel tundunudki see täitsa nii toimivat, et elus muidu väga rõõmsameelsed ja helged inimesed armastavad lugeda südantlõhestavalt dramaatilisi kirjatükke ja mingid alailma torssis pahurused veedavad aega koomuskite lugemise/vaatamisega. Küllap loksub nii paika nende inimeste sisemine tasakaal.

    VastaKustuta