27 juuli 2015

"Vastassuunavöönd" Kaja Sepp


Lühijuttude kogumik, mida lugedes esiotsa võitled tekkiva lühisega autori suhtes - autor täna vs autor kirjutamishetkel. Tegelikult on lood kirja pannud ikka verisulis inimene, nii et kui selle mätta otsast vaadata, siis on kõik väga tubli!
 
Lugudest endist rääkida on mul aga kuidagi keeruline, oma stardipakku me ju muuta ei saa, või mis. Kuigi iga novella tegelased on uued, on siin siiski ühine nimetaja - naine 90-ndate alguses Eesti Vabariigis. Kes on sel ajal elanud, sellele ütlevad need märksõnad kõik. Mida ütleb see tänastele noortele, seda ma ei tea, aga tahaks teada küll :) Või mida nad mõtlevad pärast lugemist... 
 
Ma usun, et oli minu õnn seda tollast õhku vaid ääriveeri ja möödaminnes nuusutada. Pidi ikka mõistust ja tarkust olema tol ajal normaalseks jääda, küllap paljudel ka katus sõitma läks ja kole on mõelda, et oleks nii ka endal võinud juhtuda (läks napilt, rõõmustagem!).
 
Juttude naistegelased muutuvad lugu-loolt vanemaks (aga muidugi mitte piisavalt vanaks, eks nad noorteks ja varakeskealistesks jäävadki) ja vastavalt muutuvad ka nende (pseudo)probleemid. Mõned teist mäletavad, kuidas mingis vanuses ja eriti 90-ndate alguses (või ma idealiseerin nüüd?) oli eluküsimuseks noormehe leidmine, see kippus juhtuma ikka kuidagi mõne sõbrannaga kahasse, hääletamised, ühikaelu. Ühel hetkel, kui see kõik läbitud etapp oli, järgnesid noore pere õnneuimas, ent kiiresti keeruliseks muutuvad algusaastad, talongimajandus, peagi laenutaak (sest õnn, see on ju ometigi  suurem maja ja uuem auto ja kaugem reis), karjääri edenemine või siis liiga aeglane edenemine ja palju muud..
 
Kui pere- ja tööelu paika saadud, oli vaja endale uued probleemid tekitada/välja mõelda - firmapeod ja tekkivad suhted, väiksed rinnad ja lotendama hakkav nahk jne, jne. Ja kuskil kõige selle vahel oli... mingi lõputu rahulolematus, põnevuse otsimine, vajadus edasi liikuda, kuhugi jõuda, midagi saavutada. Mis näitaski ilmekalt, et ei parem töökoht, kõrgem palk, leitud mees ega muu taoline atribuutika seda rahulolu ikkagi saa garanteerida - see kõik on kinni ikka ülemisel korrusel (ka sellenimeline jutuke oli seal olemas, lihtne, ent tabav muide).
 
Väikese üllatusena tulid mõned fantaasiarikkamad lood (mõistate küll, ma ei taha siinkohal seda koledamat u-sõna kasutada, sest tegelikult need lood ei olnud sugugi halvad), neist lemmik oli vaieldamatult "Soovide täitumise öö". See oli kurb lugu, seda küll, kuid mitte ema-tütre liini poolest, vaid just nende vastutulijate soovide poolest.
Nüüd on paras võtta aega ja teha üks pisuke mõttepaus.
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar