26 september 2015

"Mahagonist tiibklaver" Käbi Laretei


Laretei oskas kirjutada nii, et see pani lugejat õhkama, ületamatuid kaugusi ja tabamatuid silmapiire üritama puudutada.
Kahjuks selles raamatus jäidki need kaugused ja silmapiirid tabamata. Autoril võisid ju kõnealuse käsikirjaga olla omad, kahtlemata väga head, plaanid, kuid küllap jäi aega napiks. Juhtub ikka. Seega tekkis rida kaootilisi katkeid,mille sisu oli sama,ent vormistus veidi erinev. Kuna uue raamatu materjali ei tahtnud kuidagi piisavalt koguda, siis otsustatigi kõik need sama teema eri variatsioonid käsikirja ja ühtlasi ka raamatusse sisse panna. Tore mõte,ent lugejale veidi tüütuks muutuv.
Pluss veel kordused, tsitaadid varasematest teostest.
Kui ma lugenuks seda raamatut eelnevaid lugemata, võinuks see mulle täitsa sümpatiseerida. Eelmiste taustal on siit aga vähe rõõmu leida.
Minu viga, ilmselgelt.

25 september 2015

"Litsid: Naiste sõda" Mart Sander


Mulle tõepoolest meeldis see raamat, hoolimata kõigist eelarvamustest ja skeptitsismist, mis mind selleni juhatasid. Tegelikkuses on see just seesugune raamat, mida Sanderilt oodata. Juba ajastus ise on see, mida me arvame, et see teda paelub. Kõnealune, triloogia esimene raamat, keskendub 1939.-1940. aastale. Hiilgus ja langus. Kiire langus, võiks lausa lisada. 
 
Lisaks kõik see rafineeritus ja autentne (või vähemasti see, mida me selle aja all silmas peame) kõnepruuk. Ilmselt ka teatav hariv eesmärk. On ju siia püütud, küll teatavas ilukirjanduslikus võtmes, koondada erinevaid noppeid tollest ajast.
 
Põhimõtteliselt ega mind huvitagi, kui palju on siin dokumentaalset ja palju mitte. Ju midagi oli. Palju vist mitte. Tervik moodustus siiski ja see tervik meeldis mulle, nii et mis sellest pikemalt jaurata.
 
Eesti autori kohta väga hea ajalooline romaan. Punkt.

20 september 2015

"Minu Uganda" Siisi Saetalu



Tütarlaps, kes üritas maailma päästa.
Või vähemasti mingit osa sellest.

Peamine võitja oli ilmselt ta ise - kogemuse mõttes-, samuti konkreetses projektis osalenud erivajadustega noored (taevale tänu, see oligi ju peamine!). Teiste osas vast nii positiivse lõpuga see asi ei olnud. Mõneti üllatav oligi, et tublimad ja atsakamad olidki nood noored ise, kellega just oleks võinud igasuguseid asju "juhtuda" ja äpardusi ette tulla. Aga otse vastupidi - jama juhtus ikka nende va absoluutselt "tavaliste" inimestega, mis ühtlasi vist ka kinnitas siinmail levinud aafriklase stereotüüpi. 
Kahjuks. See on ka ju põhjus, miks me neid kardame...

Eks see üks keeruline teema olegi. See, mida autor tegi, oli tore ja kiiduväärt ettevõtmine. Oli tore, et hulk inimesi annetas raha... Aga. Aga. Aga.

19 september 2015

"Mehed ja kanad" (Mænd & høns)






Ja nii see läheb... Et ma eksin üha sagedamini kinno, imede ime. Seal on muidugi lademes ühe ja sama mõõdupuu järgi vorbitud jama, ent õnneks ikka mõni minu maitsele segane film ka :)

Näiteks veidi sürr, aga osalt ka kindlasti tõene "Mehed ja kanad". Juba ainuüksi taani keele pärast oli film puhas nauding, lemmikumast lemmikust Mads Mikkelsenist kõnelemata. Teema aga niisamuti intrigeeriv: kaks kentsakat venda saavad teada, et neid kasvatanud tüüp ei olnudki nende bioloogiline isa. Nii asuvad nad teele pisikesele Taani saarele, kus tõelised seiklused alles algavad, ühtlasi jõuavad nad ka viimaks selguseni, miks nad on just sellised nagu nad on... ütleme nii, et nad ei ole üldlevinud mõõdupuu järgi just kõige normaalsemad :)

Haige, aga hea.

18 september 2015

"Tubakapoodnik" Robert Seethaler

Selline voogav lugemine. Aeg ja teemad olid ju küll keerulised, aga eks  see aegade keerulisus ole nagunii rohkem romantiline liialdus, mille me tagantjärele juurde mõtleme. Inimesed elasid ja olid ja tundsid ikka oma argiseid tundeid. Noor Franz läks Viini tubakapoodniku õpipoisiks ja sõbrunes seal Freudiga. Neist ühistest vestlustest oleks ehk rohkem sügavust oodanud, ent teisalt ei oleks see selle stiiliga sobinud. Oligi selline minimalistlik ja muinasjutuline, las ta siis oli nii.

Stiilist annab aimu näituseks seesama katkendki siin:

"Mõnede andmete järgi oli Alois Preininger kõige rikkam mees Salzkammergutis. Tegelikult oli ta rikkuselt alles kolmas, mis teda küll tohutult ärritas, kuid oli teinud temast selle auahne jäärapea, kellena ta oli tuntud ja kurikuulus. Talle kuulusid paar hektarit metsa ja karjamaad, saeveski, paberivabrik, piirkonna neli viimast kalakäitist, teadmata arvul suuremaid ja väiksemaid järveäärseid krunte koos hoonestusega, nagu ka kaks parvlaeva, üks lõbusõiduaurik ja ainus auto väidetavalt rohkem kui nelja kilomeetri raadiuses – uhke, šampanjakarva sõiduk firmast Steyr-Daimler-Puch, mis küll Salzkammerguti tüüpiliste pidevast vihmasajust ära uhutud teede tõttu seisis omaette roostetanud plekkbarakis.
Alois Preiningerist ei paistnud tema kuuskümmend aastat kuskilt välja, ikka veel pulbitses ta elust. Ta armastas iseennast, oma kodupaika, head toitu, kangeid jooke ja ilusaid naisi. Kusjuures ilu on ju pigem subjektiivne ja seetõttu suhteline. Põhimõtteliselt armastas ta kõiki naisi, kuna leidis, et kõik naised on ilusad. Franzu emaga oli ta tutvunud aastate eest suurel järvepeol. Naine seisis vana pärna all, seljas taevasinine kleit, ja tema sääred olid nii helepruunid, siledad ja laitmatud nagu šampanjakarva Steyr-Daimler-Puchi puidust rooliratas. Alois tellis värskelt praetud kala, kannuga siidrit ja pudeli kirsiviina, ning sel ajal kui nad sõid ja jõid, ei püüdnudki nad sugugi teineteisest mööda vaadata. Varsti pärast seda tantsisid nad polkat ja hiljem isegi valssi ning sosistasid seejuures teineteisele väikseid saladusi kõrva. Siis jalutasid nad käsikäes ringi ümber tähtedest täpilise järve ja leidsid end ootamatult plekk­barakist ja seejärel kohe Steyr-Daimler-Puchist."

17 september 2015

"Paanika kohvris" J. Ahtjorskaja

Mahlakas ja mõnus lugu emigrantidest. Esmalt sellest, kuidas Nasmertovid Brooklynis uut elu alustavad, millise pilguga Odessale tagasi vaatavad. Aastaid hiljem pöörab ajalugu end aga ümber, kui suguseltsi noorema generatsiooni esindaja omakorda Odessa kasuks otsustab.
 
Kõige eelneva taustal tolgendab üks luuletaja, kes ei suudagi lõplikku otsust emigreerumise osas teha.
Siin on palju väikseid ja ühtaegu tabavaid detaile, kui aus olla. Kõik see minevikku kinni jäämine, oma kogukondade loomine võõrsil, selline saar saares elu.
 
Väga mõnus. 

10 september 2015

"Mida silm ei seleta" Mare Sabolotny


Sabolotny on tegelikult hea jutustaja, olen seda varemgi mõelnud, eriti vist tema vanusega seoses. Olematu vanusega. Ja iga jumala kord taban end mõtlemast, et kui ta veel endale elukogemust turjale kogub ning veelgi rohkem Elu tunda saab, siis sealt alles tuleb. 

Triviaalne lugu noorest paarist, milliseid on tuhandeid me ümber. Astuvad omi arglikke samme, vahel liialt tagasihoidlikult, vahel ehk ülearu hoogsalt, tundub, et mis see mõni samm siia- või sinnapoole ikka on. Ent juba mõne aasta pärast waabub valus äratundmine.

Edasi sõltubki elust ja inimestest - kas nad kohanevad ja kohanduvad. Või vajuvad üha sügavamasse frustratsioonimülkasse, mis omakorda päädib järgmiste jamadega.

Kurb on. 

Tegelikult ei ole see kurb raamat, raamat ja lugu kui selline. Lihtsalt kahe juhusliku inimese suvaline elu asetatuna sel moel ühele tasapinnale, on kurb ja masendav. 

09 september 2015

"Hea põhjatuule vastu" Vanemuine

Foto: Teater Vanemuine kodulehekülg

Tõeliselt meeldiv üllatus kaasaegse kirjanduse alusel lavastatud loo üle! Väga positiivne ja kaasahaarav. Ma tuletan meelde, et tegemist on meiliromaaniga, seega seda keerulisem lugu lavale paigutada. Tempot suudeti hoida, pisuke huumorgi olemas (raamat ise mulle sellisena meelde ei jäänudki), ilusad inimesed, armas lugu jne.
Tegelikult ma etendusest endast rääkima ei hakkagi. Ma tahaks hoopis veidi viriseda :) Kuna meil sel hooajal koduteatriga füüsilisel kujul veidi probleeme saab olema - või kas need ongi probleemid - pigemini on meie teatril lihtsalt mitu kodu üle linna -, siis mängitakse ilmselt nii mõnigi etendus veel Sakala keskuse saalis. Kahjuks mõne väikese näpuliigutusega ei saa muuta saali akustikat ning ühtlasi lavalt kostvate dialoogide publikuni jõudmist, kuigi võib-olla siiski annab selles osas midagi ette võtta... ei tea.
Saal on etenduse ajal häirivalt valge - ma ei tea, kas sellegagi midagi teha on... Kuuldavasti ei olnud ma ainus, kelle tähelepanu tahtis hoopis saalis uitama minna, ilma ja inimesi vaadata :)
Teenindajaid vm abijõude ehk siiski annaks etenduse ajaks juurde tekitada? Ma ei tea, kas oli mingi uks vahepeal lahti jäänud või lihtsalt keegi tõrrepõhjahäälega pröökaja võttis kole valjusti sõna, igatahes publik ärevalt ringi vahtima ja mõmisema hakkas. See kestis piinlikult pikalt ja ennekõike oli muidugi lavalolijatest kahju. Oli tunne, et kohe-kohe võtab näitleja aja maha ja teeb pausi. Kurb.
Majas tegutsev kohvik, mille argipäevad otseloomulikult märksa vaiksemad ja väherahvastatumad välja näevad, oli küll eeskujulikult fuajeesse müügileti üles seadnud, kuid ilmselt otsustanud selle tarviliku olevat ainult vaheajal avada. Meie publik aga on traditsioonidele truu ning tahab enne etendust nautida kohvi ja konjakit.  Nii nad kärsitult kohvikusse kitsa leti manu tikkusid, mis omakorda eriti letiteenindusega ei tegele (ja oli ka kõigi laudkondade teenindamisega hõivatud), seetõttu järjekord viibis ja lõppeks tuli vaevaga kättevõidetud saagiga ikkagi tagasi fuajeesse kõmpida. Veidi tüütu ja tülikas kõigile. Lisaks, eks ole see kohvikugi käive, mis kannatab.
Ma siiski loodan, et kuidagi need etendused selles majas paika loksuvad.

04 september 2015

"Minu Nizza" Riina Kangur


Midagi nii ilusat ja head ma küll septembrikuusse oodata ei osanud :) Ma usun, et mu süda läks suisa paariks hetkeks rütmist välja, kui ma nägin, et selline iludus on ilmunud.

"On septembri algus, kolmapäeva õhtupoolik..." - nii üks alguspeatükkidest algas. Samasugusel päeval alustasin ka mina lugemist. Ja muide, kõige suuremad peatükid elus algavad niisamuti ;) Lihtsalt. Vaikselt. Vahel igavaltki. Need fanfaarid ja trummipõrina mõtleme me hoopis ise ja sootuks hiljem juurde. Selline ilus ja süütu vale, millist siin ei kasutatud.
 
Üleüldse tundus selline ehe ja aus raamat olevat. Rõhk ongi sõnal tundus, sest eks siin oli palju teemasid, mille puhul tuumaka tõeni keeruline jõuda ja mis vajaks erinevate osapoolte kommentaare. 
Ma ütlen kohe ära, et see on pigem isikulugu kui reisikiri, ent selles tõdemuses pole mingit negatiivset varjundit. Kindlasti on siin ka Nizzat, kuigi seda võinuks rohkemgi olla. Mulle lihtsalt näib, et autor ise on niivõrd intensiivne ja võimas, et temaga koos ei mahu pildile väga muud.
 
Teisalt, kui pole otseselt just Nizzat, siis on siin kõik see, millega paljud võõrsile minejad kokku puutuvad, üldisemas plaanis siis. Need on kodumaale jäävad ripakil otsad, perekond, mõningal juhul ka laste jagamine, sihtkohas ootav/leitud armastus ja paratamatult toimuvad põrkumised jms.
 
Kasvõi seesama Serge. Taevas teab, et ma iga loetud leheküljega ootasin üha enam, et millal nad jõuavad lahkuminekuni, et nii kohutav mees, et ta ju ometi jätab sellise kohe-kohe kus seda ja teist. Kahjuks on mul rumal komme pildilisa esimesena läbi tudeerida ja kuna seal ilutses ühine foto neist, siis ma muidugi eeldasin, et seda ei juhtugi,vähemasti mitte nende kaante vahel. Ent siiski... :) Kuskil lõpupoole tuli ära ikkagi ka see ilus roosamannaline lõiguke, mil ma mõistsin, et seal ikka ka midagi muud on, kui see lõputu pigi-vigi. Ikkagi läheb mul siiani silme ees mustaks, kui mõtlen ta peale :)

Ent hoolimata kurbadest teemadest, muhe ja mõnus lugemine, mis tõestab, et julge pealehakkamine on pool võitu.

NB! Mida pakub Turin, seda ma mäletan sama hästi nagu eilset päeva - see oli ju risti ja põiki koduteel ees, sealt tuli kogu aeg läbi ja mööda purjetada ja kõike seda silmailu ise näha. Valus!

03 september 2015

Natuke siit ja sealt...


Ma ei ole juba aastaid nii head tõlget näinud. Selline viktoriaanlik romaan ei ole kindlasti mu esimene eelistus (kuigi see oli iseenesest ju väga heas võtmes - sihilikult tänapäevast, ehk möödunud sajandist tagasivaatav ning siis rõhutatult stiilipuhtalt ajastusse asetatult kirjutatud), aga tõlge oli see, mis sundis peatuma ja lauseid uuesti ja uuesti üle lugema.

Tegelikkuses oli see loomulikult osa hädaabipakist enne uute raamatute saabumist :)


"Noor-Ruitlane ja järv" võiks selle raamatu pealkirjaks olla. See pole teps mitte paha pärast öeldud. Ohtralt kalapüüki ja sama palju kohalikku folkloori (minu lemmik nende kaante vahel)! Arvestades, et Ruitlane pole enam esimeses nooruses, on ta kuratlikult hästi suutnud end tagasi varateismelise poisikese kesta sisse istutada.
Ja need muhedad väikesed vembulikud lõpud peatükkidel - väga seeditav ja nauditav!

 
Suurt midagi ei juhtunud, aga see mittemiski oli stiilne ja ja ühtlane. Sama mõnus kui "Lazari naised". Stepnova on Venemaa olmepiltides üdini sees, selles pole kahtlustki. Lihtsalt peagi tekib küsimus, kas on mõni teine geograafiline punkt või ajastu, mida ta sama filigraanselt suudaks  edasi anda. Ühel hetkel peaks ta ju tüdima sellest temaatikast. Või siis mitte.  Mulle meeldis.
 
Ei suutnud, liigne soiumine väsitas. Ilmselt vale stardipaku tabamine või midagi.