04 september 2015

"Minu Nizza" Riina Kangur


Midagi nii ilusat ja head ma küll septembrikuusse oodata ei osanud :) Ma usun, et mu süda läks suisa paariks hetkeks rütmist välja, kui ma nägin, et selline iludus on ilmunud.

"On septembri algus, kolmapäeva õhtupoolik..." - nii üks alguspeatükkidest algas. Samasugusel päeval alustasin ka mina lugemist. Ja muide, kõige suuremad peatükid elus algavad niisamuti ;) Lihtsalt. Vaikselt. Vahel igavaltki. Need fanfaarid ja trummipõrina mõtleme me hoopis ise ja sootuks hiljem juurde. Selline ilus ja süütu vale, millist siin ei kasutatud.
 
Üleüldse tundus selline ehe ja aus raamat olevat. Rõhk ongi sõnal tundus, sest eks siin oli palju teemasid, mille puhul tuumaka tõeni keeruline jõuda ja mis vajaks erinevate osapoolte kommentaare. 
Ma ütlen kohe ära, et see on pigem isikulugu kui reisikiri, ent selles tõdemuses pole mingit negatiivset varjundit. Kindlasti on siin ka Nizzat, kuigi seda võinuks rohkemgi olla. Mulle lihtsalt näib, et autor ise on niivõrd intensiivne ja võimas, et temaga koos ei mahu pildile väga muud.
 
Teisalt, kui pole otseselt just Nizzat, siis on siin kõik see, millega paljud võõrsile minejad kokku puutuvad, üldisemas plaanis siis. Need on kodumaale jäävad ripakil otsad, perekond, mõningal juhul ka laste jagamine, sihtkohas ootav/leitud armastus ja paratamatult toimuvad põrkumised jms.
 
Kasvõi seesama Serge. Taevas teab, et ma iga loetud leheküljega ootasin üha enam, et millal nad jõuavad lahkuminekuni, et nii kohutav mees, et ta ju ometi jätab sellise kohe-kohe kus seda ja teist. Kahjuks on mul rumal komme pildilisa esimesena läbi tudeerida ja kuna seal ilutses ühine foto neist, siis ma muidugi eeldasin, et seda ei juhtugi,vähemasti mitte nende kaante vahel. Ent siiski... :) Kuskil lõpupoole tuli ära ikkagi ka see ilus roosamannaline lõiguke, mil ma mõistsin, et seal ikka ka midagi muud on, kui see lõputu pigi-vigi. Ikkagi läheb mul siiani silme ees mustaks, kui mõtlen ta peale :)

Ent hoolimata kurbadest teemadest, muhe ja mõnus lugemine, mis tõestab, et julge pealehakkamine on pool võitu.

NB! Mida pakub Turin, seda ma mäletan sama hästi nagu eilset päeva - see oli ju risti ja põiki koduteel ees, sealt tuli kogu aeg läbi ja mööda purjetada ja kõike seda silmailu ise näha. Valus!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar