31 oktoober 2015

"Üksildane naine on ohtlik naine" J. A. Essbaum


Raamatu esimene pool oli nagu paljutõotav, aga lõpp kiskus veidi käest ära. Ei tea, kas jõudsin täitsa asjata juba raamatusoovitusi jagada :) Igatahes kui see naisteka alla liigitada, siis see on ikka mitu pügalat kõvem sõna kui mistahes suvaline liigikaaslane.

Midagi siin igatahes on. Mõni lõik kisub muidugi ka "varjunditeks" kätte ära, aga las see olla. Haakus teemaga.

27 oktoober 2015

"Helge nostalgia" A. Nothomb


Ma olen jätkuvalt veendunud, et raamatukogutüdrukud on ühed ausamad tegelased üleüldse. Selle raamatuga ei ulatatud mulle just kõige lootusandvamat soovitust kaasa, aga võimalus tuleb ju ikka anda.

Nothomb oskab tegelikult lühidalt ja täpselt oma mõtteid edasi anda ning siingi on lugejal võimalus aeg-ajalt mõne kuldaväärt mõtiskluse otsa sattuda. Paraku on neid vähevõitu. Ja mida ta üldse selle raamatuga öelda tahab, tekib viimaseks leheküljeks küsimus. See ei ole väljamõeldud ilukirjanduslik lugu. See ei ole reisikiri. See ei ole ka puhtalt kirjeldus dokumentaalfilmi valmimisest. Mis see siis on? Kogum õhku jäetud lahtisi otsi minevikust, seda vist küll. Mingi nooruspõlve armastusloo katkendlik meenutus, mille lõppemise tagamaad olid veidi ebaselged ja ka siinne värske taaskohtumine ei valgustanud selles osas. Veidi jaapanlaste rahvusliku eripära kirjeldusi, kuigi kindlasti ei olnud raamatu eesmärk üht rahvast ja kultuuri avada. Natuke oli kirjaniku tundeid ja mõtteid seoses valmiva dokuga. 

Ent see kõik oli kaootiline ja fragmentaarne. Ikkagi - miks üldse? Ma saan aru, et autoril on tekkinud teatav traditsioon anda igal aastal uus raamat välja - kas peitub vastus siin?

23 oktoober 2015

Mul on saba!


Selline naljakas hommikune äratus oli siis meil täna - mulle on saba kasvanud.
Ja see meelib mulle.
Hullupööra.
Nagu näha, ajab see mind pildilgi naerma :))))))))

22 oktoober 2015

"Antagu meile andeks" Homes, A. M.

Juhtus nii, et sellest sai minu Istanbuli-raamat (Türgiga ei ole sel raamatul loomulikult mingitki seost). Läksin riski peale välja ja võtsingi sedapuhku ainult ühe variandi lugemiseks kaasa, lootsin kindla peale minna. Ja läksin ka. Oli nii mahtu kui ka sisu ja jagus kenasti lugemiselamusi.
Seda raamatut peaks lugema tempokalt, niisama oleskledes ei tule tõeline tuum esile. Aegamisi lugedes võiks tunduda siinne võrdlemisi tavalise ameerika unelmana, millesse pisukese mõra lööb üks pealtnäha süütu flirt. Et nii ongi, ei midagi erilist.
Tuhkagi! Kui haige võib tegelikult üks ühiskond olla, selle liikmed sellest ise aru saamata, saab siin ka kõige rumalamale selgeks. Ma usun, et autor on puudutanud väga õigeid valupunkte, kusjuures üsna nauditavalt. Kirsiks tordil veel tema valusamate teemade lõpetuseks torgatud lõpulaused, mis panevad lugeja võpatama - oli see nüüd nali!? Et nagu tegelikult ka või?!
Mõtlemapanev ja hea.

16 oktoober 2015

"See ei ole minu Kuuba" Lauri Räpp

See oli nüüd see, mida ma vajasin -kerge, naljakas ja kuum. Kellegi äpardustest lugedes saab ju ikkagi eestlaslikus kahjurõõmus püherdada, mis sa hing veel ihkad :)

Kuubale ma vist ise väga ei kipu nüüd küll :) Eks seal ongi rohkem "rõõmu" eelkõige meestele. Kuigi-kuigi, kirsiks tordil oleks olnud, kui mõne eestlasest donžuaani seiklus oleks lõpuni läinud ikka :))) ilmselt mõnel läks ka, aga vist ei tahetud seda raamatusse raiuda. Anname andeks.

Elu on seiklus, ärge hoidke end tagasi!

P.S. Järgmiseks, nagu ma aru saan, on oodata raamatut "See ei ole minu Vietnam"? Mina küll ootan!


15 oktoober 2015

"Kui rändaja talvisel ööl" Italo Calvino

Tihe ja mänguline tekst. Ositi nauditav, ent pidev ühest loost teise hüppamine on väsitav. Või närvesööv :) Tahaks vahepeal raamatu vastu seina virutada ja nõuda eelmise loo jätkamist :)

14 oktoober 2015

"Minu sõbrad" Emmanuel Bove

Nukker pilguheit pea sajandi taguse vaese mehe argistele toimetustele. Sõprusest, või pigem sõprusetusest. Otsingud ja soovunelmad.

Kurb ja vaikne lugemine.

13 oktoober 2015

Kui ilu on liiga palju...

See Ilu Sõnum 2015 oli seiklus algusest lõpuni. Kõik ei kannata blogimusta teps mitte ja seepärast ma kõige eredamatest hetkedest ei räägi :). Peamine on, et see oli üks kirgastav ja ühtlasi humoorikas kogemus. Nii palju üle võlli keeratud ilu (hmm... ma ei ole kindel, et see nüüd küll õige sõna on sealset üleüldist nähtust kirjeldama) ikka annab piiratud territooriumilt leida.
Esiteks oli iga teine näitsik seal selline, kelle ma oleksin tahtnud käekõrvale võtta ja lähimasse kohvikusse jalutada, oleksin kasvõi kõige väiksema koguse püreesuppi neile sisse meelitanud. Nad nägid nii äbarikud välja, et mul hakkas kohe kahju neist :( Kujutasin ette nende hommikuid, kui nad avavad külmkapiukse. Ja selle siis sama kärmelt uuesti kinni panevad, samal ajal endale korrutades ma-ei-taha-ma-ei-taha-ma-ei-taha. Pika sisevõitluse tulemusena ilmselt ühe (õhukese!) viilu kurki siiski lubavad.
Teiseks oleksin tahtnud korraldada päästeoperatsiooni nende jalgadele - need jalad oleksid vast tänulikud mulle olnud! Konts on ilus, aga kuskil on piir. Nende jalgade omanikud seda piiri aga ei tunnetanud. Nii mõnigi vaarus ringi ebaloomuliku kehahoiakuga, sest neis jalavarjudes lihtsalt ei olnud võimalik normaalselt püsti püsida (ja ma räägin ometigi reedest, pühapäevaks oli arvatavasti vaja Pirita teele suurem kogus ratastoole juba:)) .
Ja palju muudki veel, mis pani mind käsi taeva poole tõstma. Kuna ma tegin oma tolle päeva lõunauinaku samuti seal, siis oli mul harukordne võimalus eelkõige just kuulmiselundite kaudu ahmida uusi teadmisi. Tõsi, need enneolematute ja imeliste ilutoodete reklaamjutud läksid ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest ma pupsusin nii mõnigi kord naerda pigem keeleliste üllatuste peale. Samas, nad ju vähemalt püüdsid ja pingutasid! Ja ega kõike head ka korraga saa - et oled hirmilus ja oskad harju keskmiselt eesti keeles end väljendada.





Minu uinak esimene pool möödus meeldivalt, olin end kindlatesse kätesse usaldanud, mul oli soe ja hea ja mugav. Kuulasin ilusate inimeste ilusat juttu, püüdsin tõsiseks ja rahulikuks jääda jne.

Eriliselt avaldas muljet mulle aga ikkagi see osa, kus žüriiliikmed tegudele asusid. Huvitavaim minu jaoks oli kogemus, kus ma laman silmad kinni ja võhivõõrad inimesed mu ümber askeldavad. Tajuda, et keegi nüüd läheneb mulle (osavõtjaid  oli palju, žüriiliikmeid ilmselgelt vähem, seega oli ka hetki, mil parajasti keegi mu kallal ei askeldanud). Tajud töötavad, et nüüd keegi tuleb. Kuuled, kuidas ta puhastab käsi, vist ka töövahendeid (?). Tunned ta lõhna, kas ta on suitsetaja, kas ta on parfüümiga üle pingutanud. Seejärel tema käed, kas need on soojad või külmad.

Edasi hakkab üks ripsmetes sobramine. Ta harjab neid siia- ja sinnapoole, vahepeal on tunne, et ta suisa loeb neid üle, siis liigutab lauge. Üldjoontes olid nad meeldivad, paar jõhkardit erandiks. Nood rebisid ripsmeid nii, et oli suisa ime, kui need veel külge jäid.


Seekord oli teistmoodi siis see, et modellid pidid ise teibid ja padjad eemaldama ning žürii vaatas üle ka avatud silmad. Nende jaoks, kes silma vaatamist ei armasta, võib see päris ebameeldiv kogemus olla. Mina jaoks oli hullem hoopis see, et pärast pea kahte tundi lamamist ja kinnisilmi olemist ja ise teipide eemaldamist, lisaks otse silma paistev valgus ja peegli puudumine, ei saanud enda silmi üle vaadata ja sättida. Nii et jäi vaid üle lugeda mind uurivate žüriiliikmete silmist, mida nad nägid ja mis olukorras mu ripsmed olid. Lapiti neist keegi igatahes maha ei kukkunud. Sama ei saaöelda minu kalli Kadi kohta, kes siis terve igavik hiljem ka mu avatud silmi nägi ja kohe vogu loetlema asus :DDDD
Kogemusena siiski võrratu päev. Ja kümme korda ilusam olen ma nüüd ka :P

07 oktoober 2015

Tähelepanekuid elust enesest

Viljandisse tasub ikka tulla - mõnikord ootab siin ees mõni armas üllatus toredalt virtuaalinimeselt (lehvitan Mäemammale! Kui ma veerema hakkan, on see sinu süü, aga ausõna, selle süü ma annan sulle andeks, sajakordselt:)).
 
See tulek oli seekord õite imelik. Kuna see oli ootamatu ja kätkes endas äkilist bussijaama kihutamist ühes valesti vaadatud bussiaegadega, seejärel rongile kihutamist kohta, kus tuleb rongi oodata (mitte rong ei oota sind nagu tavaliselt), siis juhtus see, et... No porgand laekus kenasti, ent selle juht (ma eeldan, et juht - ei mina tea, kui paljud inimesed sinna juhtkangide taha saavad või tohivad end sisse seada) otsustas enda vahejaama saabumisest paraja spektaakli teha.
Kas te  mäletate veel seda 90-ndate või kuskil sealkandis olnud hitti, kus ahvikostüümides mehed videos ringi sebisid? Eks nad tegid sihukes omamoodi liigutusi ka, ei mina selle ansambli nime enam mäleta, sest see ei meeldinud mulle mitte üks raas, aga vaat need liigutused olid midagi sellist, mis ilmselgelt sellele vedurijuhile muljet ja mõju tänini olid avaldanud. Igatahes lõi ta lahti korraliku tantsunumbri.
 
Noh et siis... sellise rongi peale pidin ma seekord söandama astuda. Mis mul hädaga muud üle jäi, kui et astusin ka. Ülejäänud osa teekonnast käitus vedurijuht, see oletatav, siiski võrdlemisi normaalselt. Ainult enne Viljandit kadus rongist korraks valgus, noh äratuseks äkki või nii, sest eks olnud ju hiljaaegu mingi tüüp, kes hommikuni rongi lõksu jäi.
 
Rongimemumaaridega jätkates, siis Türilt tulid peale tõelised maapiirkonna ärpad. Üle vaguni ärimehed, kelle iga teine sõna oli t..., v..., p...i jms. Nende (olematutest) rahaülekannetest kuulsime mingi Olustvereni. Edasi läks põnevamaks, sest üks oli pikalt tualetis ja teine magas oma viinauimas ning edasi tekkis üks ja ainus ja loogiline küsimus - kus nad on ja mitu peatust on Viljandini. Tegelikult oli nende ajaarvamine katkenud kusagil Ollepa kandis ja seega olid nad veendunud, et kõik need vagunis, kes väitsid, et ülejärgmine peatus, selleks hetkeks juba järgmine, peatus on Viljandi, on ufonaudid.  Kogu selle aja jooksul, mil nad andsid kellelegi Üllele vastakaid signaale vastu tulemise asjus (saage ise aru, kord on Viljandini veel poolteist tundi ja siis äkki on see juba järgmine peatus!) püüdsid nad tabada ka Elroni üliarmsaid klienditeenindajaid. Pärida neilt, kas nad on Viljandi inimesed (ei olnud)? Kas nad jäävad ööseks Viljandisse (ei kuulnud vastust)? Jne.
 
Päris põnev, mis neist ärimeestest lõpuks sai...
 
 
 
 
 
P.S. Rongiraamatuks valisin seekord, totaalselt puusse pannes, "Mr Foxi", Moodsa aja sarjast. No mingine 70+ lehekülge vägistasin ära, aga asja õiget sellest ei saanudki. Jäi nagu jäi.
 
P.P.S. Tõeline kultuurielamus ootas mind aga Kaubamajas. Ja-jaa, see õudselt tore ja äge ja soliidne koht, kus muidu soome pensionärid iseteadlikult ringi traavivad. Ma otsustasin ka need paljuräägitud "päevad" oma silmaga üle vaadata. Haa, see oli hea! Ma usun, et hullem kui suvalises Eestimaa pisikeses nurgas asuvas kaltsukas - kaltsud loobitud suvaliselt, kiled korratult kaubalt maha rebitud jms. Ja siis need tulnukavalgeis tunkedes ägedad tibid ringi patseerimas. Rahvast mõnitatakse ja too tunneb end veel hästi, lükkab tähtsalt titekärud eemale ja sukeldub kaubavirnadesse sobrama.
Ma tegelikult veel eriti palju ei oskagi kosta, eks aja jooksul need saadud muljed settivad ja paistab, mis siit koorub. Ent üks on kindel - ei enam! Teisalt, kogemusena oli super elamus!

P.P.P.S.Ma nägin kahte (vähemalt) minu-sarja autorit. Ühte nägin läbi autoakna ülekäigurajal ja ta vaatas nii pikalt mulle silma, et nii mul kui ka juhil hakkas juba imelik. Kas meil oli midagi viga või talle kangastus mingi tuttav mälupilt...
Teine otsis kohta einelas. Selles kohas ja sellel päeval, kus isegi noad olid lootusetult otsa lõppenud ja rahvas pidi toitu eksperimentaalses korras kahvliga nosima - see oli järjekordne antropoloogiline kuldhetk muide.

04 oktoober 2015

"Jänki seiklused Hiiumaal" Douglas Wells

Pool Eestimaad jumaldab Justin Petronet ja no lugedes seda siin, näib mulle, et sama suur osa või suuremgi veel, peaks idoliseerima (see sõna on üldse olemas?) Wellsi. Wells teeb kõike sama, mida Petrone, ainult et aastaid varem. Võimas!

Ma ei hakka ümber jutustama, ei näe mõtet. Liiga palju on seda, millel tahaks peatuda.
Minu jaoks suurim avastus oli ilmselt see, miks ma kardan tänini ilma korvita poodi siseneda. Jah, ma teen seda vahel harva, äärmisel vajadusel. Üks vajalik toode, kiirus, teadlikkus, tshahhh ja poodi sisse, asi kätte haarata, kassasse. Korras.

Põhimõtteliselt.

Aga alati on mul tunne, et olen kurjategija, patustan millegi vastu. Tunnen piinlikkust.
Kui ma nüüd lugesin, kuidas autorit sõimati korvita sisenemise eest, siis pöördusin tagasi lapsepõlve. Ilmselt sealt see ongi pärit.

Eks neid tuttavaid pisiasju oli veelgi, aga las need jääda.

Ja prügimajandus, see oli oi-oi kui tuttav.Tõesti, milleks tühjendada prügikaste, kui need saavad peagi jälle täis. Eks ole....

03 oktoober 2015

"Täiusliku lause surm" Rein Raud


Lööge või maha, aga mulle meeldis.
Kellel ikka see 90-ndate alguse elu ja olu karva turri ajab, see ärgu pigem võtku raamatut kätte. Kes aga suudab teemat seedida, siis... no ma ei tea, päris hea on saanud nagu.

Ühelt poolt on nagu kerge põnevust ja särtsu tekitav lugu kokku pandud, teisalt oleks see just kui Rein Raua enda tõsieluline lugu. Selline kummaline põiming.

Lisaks on osa teksti sootuks antud vaheklippide või aknakestena, mis oleks puhtalt autori isiklikud kõrvalepõiked.  Ent tõepoolest, ma lugesin ja huviga, nautisin. Ju oli siis vaja.

02 oktoober 2015

"Elsa: talutüdrukust bussijuhiks"

Ma ei suutnudki seda lugeda:(
Nii väga tahtsin, ammu plaanisin, valmistusin...
Ilmselt selle loo kangelase suguvõsa jaoks on sel raamatul hoomamatu tähtsus ja tähendus, aga kuna see on kirja pandud nii tuimalt, nii lihtlausetega, nii..., siis mina ei jaksanud võidelda. Lihtsalt ramm  sai otsa.
Ja ma ise olen ääretult kurb. Siiani.

01 oktoober 2015

Öödest

Viljandi ööd ei hiilga sedapuhku millegi meeldivaga, ent seevastu erilistena. Superkuu avaldas mullegi mõju (oodatult), mõju ise aga oli (ootamatult) haige ja ebameeldiv.
 
Esimesel ööl kiibitses Koit Toome mu ümber ja kuna ma ei olnud suu peale kukkunud tüdruk, siis me hirnusime endid ikka korduvalt herneks. Noh ega sellest polekski miskit olnud, aga juhtus nii, et tal oli mingi imelik haigus küljes, nimelt selline, mille puhul naerdes piss tahtis püksi tulla. Ma olin temaga kohtumiseks ajanud jalga udupeened nahkpüksid (mida mul reaalselt siiski garderoobis ei ole olemas) ja ma olin ikka siganördinud, kui ta need minu kõrval istudes täis lasi. Viimaks ei saanud ma enam aru, kas ma naersin meie viimatise ühise nalja või selle peale, et ta oli just äsja mind täis k...nud. Jube! Õudne! Masendav!
Ilmselgelt oli selles unenäos süüdi järjekordne Olustvere hoidiste mess, kus ma küll ei käinud, aga mille pilte ikka piilusin. Ju need mõjusid:) Kuigi imponeerida oleksid võinud ju hoidistepildid, mitte mingi Toome Koit.
 
Teine öö oli ka jabur, aga kuna seal olid peategelaseks porgandipirukad ja imiklapsed, siis see ei kannata siia märkimist.
 
Jamaks, no kohe tõeliseks jamaks, läks täna öösel. Või siis varahommikul. See oli selles mõttes üks kaunis hommik, et mul ei olnud äratuskella pandud, ma oli vaba kui lind, ei tööinimesi ega koolilapsi. Maga palju torust tuleb.
 
Ja siis... äratuskell. Ma olen ärgates suht kohe ja suht adekvaatne. See oli imelik helin, natuke võõras ja natuke nagu ikka ka oma. Ja ometigi olin kindel, et ma ei olnud äratust pannud.
Muidugi ei olnud, seda kinnitas ka pilk oma telefonile.
 
Aga äratus laulis valjusti ja selgesti edasi, koguni värises närviliselt.
 
Mulle koitis üsna ruttu:
a) see oli mu vana telefon,
b) see oli prügikastis,
c) prügikotile olid jõulised maanaise sõlmed peale keeratud,
d) seal prügikastis oli palju niisket kraamigi,
e) telefon oli kohe vägagi põhjas,
f) ...

 
Edasi tuli palju oleks´eid. No oleks ma selle telefoni kunagi ära visates välja lülitanud. Oleks ma aku eemaldanud. Oleks ma ikka viitsinud eelmisel õhtul prügi välja viia. Oleks, oleks, oleks... 
 
Nüüd polnud enam midagi teha. Telefon "äratas" mind korralikud ja rasvased 10 minutit, ma võisin seda prügikotti tigedalt põrnitseda, ent teha ei olnud midagi. Kotti lahti harutama ja vanas kohvipurus jms sobrama ma ei kavatsenud hakata. Kaalusin küll siva riidesse viskamist ja prügikastini jooksmist, ent läbi haudvaikse trepikoja ja hästi kajava sisehoovi tundus see juba eos luhtumisele määratud katse.  
 
Ega muud ei jäänudki üle, kui kummalegi kõrvale üks padi suruda ja lisaks end tekkide alla matta ja need 10, igavikuliselt piiiiikkkka, minutit üle elada.
Uhhhhh, järgmisel neljapäeval  pläriseb see äratus juba sootuks uues kohas, hirmutades vaid kajakaid. Kui neidki.
 
P.S. Ma räägin muide sellest telefonist, mis viskas sussid püsti juba paari vihmapiisa peale, mis ei talunud mu rannakuuma higist põske ja mille aku kestis vaevu paar päeva. Nüüd selgub, et see aku on kestnud 4 nädalat ja elanud üle nii mitmedki niisked olmejäätmed...ja ta laulab siiski!