27 oktoober 2015

"Helge nostalgia" A. Nothomb


Ma olen jätkuvalt veendunud, et raamatukogutüdrukud on ühed ausamad tegelased üleüldse. Selle raamatuga ei ulatatud mulle just kõige lootusandvamat soovitust kaasa, aga võimalus tuleb ju ikka anda.

Nothomb oskab tegelikult lühidalt ja täpselt oma mõtteid edasi anda ning siingi on lugejal võimalus aeg-ajalt mõne kuldaväärt mõtiskluse otsa sattuda. Paraku on neid vähevõitu. Ja mida ta üldse selle raamatuga öelda tahab, tekib viimaseks leheküljeks küsimus. See ei ole väljamõeldud ilukirjanduslik lugu. See ei ole reisikiri. See ei ole ka puhtalt kirjeldus dokumentaalfilmi valmimisest. Mis see siis on? Kogum õhku jäetud lahtisi otsi minevikust, seda vist küll. Mingi nooruspõlve armastusloo katkendlik meenutus, mille lõppemise tagamaad olid veidi ebaselged ja ka siinne värske taaskohtumine ei valgustanud selles osas. Veidi jaapanlaste rahvusliku eripära kirjeldusi, kuigi kindlasti ei olnud raamatu eesmärk üht rahvast ja kultuuri avada. Natuke oli kirjaniku tundeid ja mõtteid seoses valmiva dokuga. 

Ent see kõik oli kaootiline ja fragmentaarne. Ikkagi - miks üldse? Ma saan aru, et autoril on tekkinud teatav traditsioon anda igal aastal uus raamat välja - kas peitub vastus siin?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar