13 oktoober 2015

Kui ilu on liiga palju...

See Ilu Sõnum 2015 oli seiklus algusest lõpuni. Kõik ei kannata blogimusta teps mitte ja seepärast ma kõige eredamatest hetkedest ei räägi :). Peamine on, et see oli üks kirgastav ja ühtlasi humoorikas kogemus. Nii palju üle võlli keeratud ilu (hmm... ma ei ole kindel, et see nüüd küll õige sõna on sealset üleüldist nähtust kirjeldama) ikka annab piiratud territooriumilt leida.
Esiteks oli iga teine näitsik seal selline, kelle ma oleksin tahtnud käekõrvale võtta ja lähimasse kohvikusse jalutada, oleksin kasvõi kõige väiksema koguse püreesuppi neile sisse meelitanud. Nad nägid nii äbarikud välja, et mul hakkas kohe kahju neist :( Kujutasin ette nende hommikuid, kui nad avavad külmkapiukse. Ja selle siis sama kärmelt uuesti kinni panevad, samal ajal endale korrutades ma-ei-taha-ma-ei-taha-ma-ei-taha. Pika sisevõitluse tulemusena ilmselt ühe (õhukese!) viilu kurki siiski lubavad.
Teiseks oleksin tahtnud korraldada päästeoperatsiooni nende jalgadele - need jalad oleksid vast tänulikud mulle olnud! Konts on ilus, aga kuskil on piir. Nende jalgade omanikud seda piiri aga ei tunnetanud. Nii mõnigi vaarus ringi ebaloomuliku kehahoiakuga, sest neis jalavarjudes lihtsalt ei olnud võimalik normaalselt püsti püsida (ja ma räägin ometigi reedest, pühapäevaks oli arvatavasti vaja Pirita teele suurem kogus ratastoole juba:)) .
Ja palju muudki veel, mis pani mind käsi taeva poole tõstma. Kuna ma tegin oma tolle päeva lõunauinaku samuti seal, siis oli mul harukordne võimalus eelkõige just kuulmiselundite kaudu ahmida uusi teadmisi. Tõsi, need enneolematute ja imeliste ilutoodete reklaamjutud läksid ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest ma pupsusin nii mõnigi kord naerda pigem keeleliste üllatuste peale. Samas, nad ju vähemalt püüdsid ja pingutasid! Ja ega kõike head ka korraga saa - et oled hirmilus ja oskad harju keskmiselt eesti keeles end väljendada.





Minu uinak esimene pool möödus meeldivalt, olin end kindlatesse kätesse usaldanud, mul oli soe ja hea ja mugav. Kuulasin ilusate inimeste ilusat juttu, püüdsin tõsiseks ja rahulikuks jääda jne.

Eriliselt avaldas muljet mulle aga ikkagi see osa, kus žüriiliikmed tegudele asusid. Huvitavaim minu jaoks oli kogemus, kus ma laman silmad kinni ja võhivõõrad inimesed mu ümber askeldavad. Tajuda, et keegi nüüd läheneb mulle (osavõtjaid  oli palju, žüriiliikmeid ilmselgelt vähem, seega oli ka hetki, mil parajasti keegi mu kallal ei askeldanud). Tajud töötavad, et nüüd keegi tuleb. Kuuled, kuidas ta puhastab käsi, vist ka töövahendeid (?). Tunned ta lõhna, kas ta on suitsetaja, kas ta on parfüümiga üle pingutanud. Seejärel tema käed, kas need on soojad või külmad.

Edasi hakkab üks ripsmetes sobramine. Ta harjab neid siia- ja sinnapoole, vahepeal on tunne, et ta suisa loeb neid üle, siis liigutab lauge. Üldjoontes olid nad meeldivad, paar jõhkardit erandiks. Nood rebisid ripsmeid nii, et oli suisa ime, kui need veel külge jäid.


Seekord oli teistmoodi siis see, et modellid pidid ise teibid ja padjad eemaldama ning žürii vaatas üle ka avatud silmad. Nende jaoks, kes silma vaatamist ei armasta, võib see päris ebameeldiv kogemus olla. Mina jaoks oli hullem hoopis see, et pärast pea kahte tundi lamamist ja kinnisilmi olemist ja ise teipide eemaldamist, lisaks otse silma paistev valgus ja peegli puudumine, ei saanud enda silmi üle vaadata ja sättida. Nii et jäi vaid üle lugeda mind uurivate žüriiliikmete silmist, mida nad nägid ja mis olukorras mu ripsmed olid. Lapiti neist keegi igatahes maha ei kukkunud. Sama ei saaöelda minu kalli Kadi kohta, kes siis terve igavik hiljem ka mu avatud silmi nägi ja kohe vogu loetlema asus :DDDD
Kogemusena siiski võrratu päev. Ja kümme korda ilusam olen ma nüüd ka :P

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar