01 oktoober 2015

Öödest

Viljandi ööd ei hiilga sedapuhku millegi meeldivaga, ent seevastu erilistena. Superkuu avaldas mullegi mõju (oodatult), mõju ise aga oli (ootamatult) haige ja ebameeldiv.
 
Esimesel ööl kiibitses Koit Toome mu ümber ja kuna ma ei olnud suu peale kukkunud tüdruk, siis me hirnusime endid ikka korduvalt herneks. Noh ega sellest polekski miskit olnud, aga juhtus nii, et tal oli mingi imelik haigus küljes, nimelt selline, mille puhul naerdes piss tahtis püksi tulla. Ma olin temaga kohtumiseks ajanud jalga udupeened nahkpüksid (mida mul reaalselt siiski garderoobis ei ole olemas) ja ma olin ikka siganördinud, kui ta need minu kõrval istudes täis lasi. Viimaks ei saanud ma enam aru, kas ma naersin meie viimatise ühise nalja või selle peale, et ta oli just äsja mind täis k...nud. Jube! Õudne! Masendav!
Ilmselgelt oli selles unenäos süüdi järjekordne Olustvere hoidiste mess, kus ma küll ei käinud, aga mille pilte ikka piilusin. Ju need mõjusid:) Kuigi imponeerida oleksid võinud ju hoidistepildid, mitte mingi Toome Koit.
 
Teine öö oli ka jabur, aga kuna seal olid peategelaseks porgandipirukad ja imiklapsed, siis see ei kannata siia märkimist.
 
Jamaks, no kohe tõeliseks jamaks, läks täna öösel. Või siis varahommikul. See oli selles mõttes üks kaunis hommik, et mul ei olnud äratuskella pandud, ma oli vaba kui lind, ei tööinimesi ega koolilapsi. Maga palju torust tuleb.
 
Ja siis... äratuskell. Ma olen ärgates suht kohe ja suht adekvaatne. See oli imelik helin, natuke võõras ja natuke nagu ikka ka oma. Ja ometigi olin kindel, et ma ei olnud äratust pannud.
Muidugi ei olnud, seda kinnitas ka pilk oma telefonile.
 
Aga äratus laulis valjusti ja selgesti edasi, koguni värises närviliselt.
 
Mulle koitis üsna ruttu:
a) see oli mu vana telefon,
b) see oli prügikastis,
c) prügikotile olid jõulised maanaise sõlmed peale keeratud,
d) seal prügikastis oli palju niisket kraamigi,
e) telefon oli kohe vägagi põhjas,
f) ...

 
Edasi tuli palju oleks´eid. No oleks ma selle telefoni kunagi ära visates välja lülitanud. Oleks ma aku eemaldanud. Oleks ma ikka viitsinud eelmisel õhtul prügi välja viia. Oleks, oleks, oleks... 
 
Nüüd polnud enam midagi teha. Telefon "äratas" mind korralikud ja rasvased 10 minutit, ma võisin seda prügikotti tigedalt põrnitseda, ent teha ei olnud midagi. Kotti lahti harutama ja vanas kohvipurus jms sobrama ma ei kavatsenud hakata. Kaalusin küll siva riidesse viskamist ja prügikastini jooksmist, ent läbi haudvaikse trepikoja ja hästi kajava sisehoovi tundus see juba eos luhtumisele määratud katse.  
 
Ega muud ei jäänudki üle, kui kummalegi kõrvale üks padi suruda ja lisaks end tekkide alla matta ja need 10, igavikuliselt piiiiikkkka, minutit üle elada.
Uhhhhh, järgmisel neljapäeval  pläriseb see äratus juba sootuks uues kohas, hirmutades vaid kajakaid. Kui neidki.
 
P.S. Ma räägin muide sellest telefonist, mis viskas sussid püsti juba paari vihmapiisa peale, mis ei talunud mu rannakuuma higist põske ja mille aku kestis vaevu paar päeva. Nüüd selgub, et see aku on kestnud 4 nädalat ja elanud üle nii mitmedki niisked olmejäätmed...ja ta laulab siiski!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar