07 oktoober 2015

Tähelepanekuid elust enesest

Viljandisse tasub ikka tulla - mõnikord ootab siin ees mõni armas üllatus toredalt virtuaalinimeselt (lehvitan Mäemammale! Kui ma veerema hakkan, on see sinu süü, aga ausõna, selle süü ma annan sulle andeks, sajakordselt:)).
 
See tulek oli seekord õite imelik. Kuna see oli ootamatu ja kätkes endas äkilist bussijaama kihutamist ühes valesti vaadatud bussiaegadega, seejärel rongile kihutamist kohta, kus tuleb rongi oodata (mitte rong ei oota sind nagu tavaliselt), siis juhtus see, et... No porgand laekus kenasti, ent selle juht (ma eeldan, et juht - ei mina tea, kui paljud inimesed sinna juhtkangide taha saavad või tohivad end sisse seada) otsustas enda vahejaama saabumisest paraja spektaakli teha.
Kas te  mäletate veel seda 90-ndate või kuskil sealkandis olnud hitti, kus ahvikostüümides mehed videos ringi sebisid? Eks nad tegid sihukes omamoodi liigutusi ka, ei mina selle ansambli nime enam mäleta, sest see ei meeldinud mulle mitte üks raas, aga vaat need liigutused olid midagi sellist, mis ilmselgelt sellele vedurijuhile muljet ja mõju tänini olid avaldanud. Igatahes lõi ta lahti korraliku tantsunumbri.
 
Noh et siis... sellise rongi peale pidin ma seekord söandama astuda. Mis mul hädaga muud üle jäi, kui et astusin ka. Ülejäänud osa teekonnast käitus vedurijuht, see oletatav, siiski võrdlemisi normaalselt. Ainult enne Viljandit kadus rongist korraks valgus, noh äratuseks äkki või nii, sest eks olnud ju hiljaaegu mingi tüüp, kes hommikuni rongi lõksu jäi.
 
Rongimemumaaridega jätkates, siis Türilt tulid peale tõelised maapiirkonna ärpad. Üle vaguni ärimehed, kelle iga teine sõna oli t..., v..., p...i jms. Nende (olematutest) rahaülekannetest kuulsime mingi Olustvereni. Edasi läks põnevamaks, sest üks oli pikalt tualetis ja teine magas oma viinauimas ning edasi tekkis üks ja ainus ja loogiline küsimus - kus nad on ja mitu peatust on Viljandini. Tegelikult oli nende ajaarvamine katkenud kusagil Ollepa kandis ja seega olid nad veendunud, et kõik need vagunis, kes väitsid, et ülejärgmine peatus, selleks hetkeks juba järgmine, peatus on Viljandi, on ufonaudid.  Kogu selle aja jooksul, mil nad andsid kellelegi Üllele vastakaid signaale vastu tulemise asjus (saage ise aru, kord on Viljandini veel poolteist tundi ja siis äkki on see juba järgmine peatus!) püüdsid nad tabada ka Elroni üliarmsaid klienditeenindajaid. Pärida neilt, kas nad on Viljandi inimesed (ei olnud)? Kas nad jäävad ööseks Viljandisse (ei kuulnud vastust)? Jne.
 
Päris põnev, mis neist ärimeestest lõpuks sai...
 
 
 
 
 
P.S. Rongiraamatuks valisin seekord, totaalselt puusse pannes, "Mr Foxi", Moodsa aja sarjast. No mingine 70+ lehekülge vägistasin ära, aga asja õiget sellest ei saanudki. Jäi nagu jäi.
 
P.P.S. Tõeline kultuurielamus ootas mind aga Kaubamajas. Ja-jaa, see õudselt tore ja äge ja soliidne koht, kus muidu soome pensionärid iseteadlikult ringi traavivad. Ma otsustasin ka need paljuräägitud "päevad" oma silmaga üle vaadata. Haa, see oli hea! Ma usun, et hullem kui suvalises Eestimaa pisikeses nurgas asuvas kaltsukas - kaltsud loobitud suvaliselt, kiled korratult kaubalt maha rebitud jms. Ja siis need tulnukavalgeis tunkedes ägedad tibid ringi patseerimas. Rahvast mõnitatakse ja too tunneb end veel hästi, lükkab tähtsalt titekärud eemale ja sukeldub kaubavirnadesse sobrama.
Ma tegelikult veel eriti palju ei oskagi kosta, eks aja jooksul need saadud muljed settivad ja paistab, mis siit koorub. Ent üks on kindel - ei enam! Teisalt, kogemusena oli super elamus!

P.P.P.S.Ma nägin kahte (vähemalt) minu-sarja autorit. Ühte nägin läbi autoakna ülekäigurajal ja ta vaatas nii pikalt mulle silma, et nii mul kui ka juhil hakkas juba imelik. Kas meil oli midagi viga või talle kangastus mingi tuttav mälupilt...
Teine otsis kohta einelas. Selles kohas ja sellel päeval, kus isegi noad olid lootusetult otsa lõppenud ja rahvas pidi toitu eksperimentaalses korras kahvliga nosima - see oli järjekordne antropoloogiline kuldhetk muide.

3 kommentaari:

  1. Kui see on nüüd see Alpi maius, mis sind niiviisi kribama paneb, siis ma saadan iga nädala. Promise :-)
    Kaubamaja osa oli lemmik.
    Mulle tuleb sellega meelde paariaasta tagune löik.
    Mäepapa: Kuule, allahindlused hakkasid.
    Mäemamma: ahah
    Mäepapa: peab äkki minema. Pidi väga head hinnad olema.
    Mäemamma: hmmmm, kas meil on midagi vaja?
    Mäepapa: mmmm, ma ei tea, ei ole vist praegu.
    Mäemamma: okei siis.
    :-)

    VastaKustuta
  2. Kullakene, loomulikult mõjub igasugune altkäemaks hästi, aga ega hää asjaga liialt harjuda tohi - siis kaotab see oma väe ju!

    Aga jõhker on see küll, see inimese madalamate instinktide kallal toimetamine...

    VastaKustuta
  3. Tarbimiskultus kui selline jõudis minuni alles neljakümnendate eluaastate keskel sellises odavketis nagu Primark (Oxford str, London) kus müüjad lükkasid põrandal vedelevaid riideesemeid moppidega kokku, et need seejärel uuesti kokku voltida ja riiulitele laduda...

    VastaKustuta