30 november 2015

"Madame Ex" H. Bazin


Võrratu raamat, millele ma komistasin kusagil blogimaailma hoomamatutes sügavustes.
 
Põhimõtteliselt keskendub kogu romaan lahutusele. Täies ilus. Ja valus. Tegevuse võiks vabalt tõsta Prantsusmaalt kuhu iganes. Samuti võiks tegevuse tõsta 1960-ndatest aastatest vabalt hilisemaks. Me võime tegelaste näod ja nimed ära vahetada.  Ja ometi jääks kõik siin kirjutatu ja öeldu sajaprotsendiliselt kehtima. Võiks vaid kurvalt nentida, et mitte midagi ei ole muutunud. See näitab kui mandunud ja väiklased on inimesed.
 

18 november 2015

"Naljakas tüdruk" N. Hornby


Nick Hornby "Naljakas tüdruk"
Hornby oma tuntud headuses, ütleks ma. Temas on mingi kergus ja helgus, sõltumata valitud teema iseloomust. Süvitsi minek, seda kindlasti. Kui varem on lahanud kord popmuusikat, siis teismelise poisi isaks saamist, kindlasti veel mingid teemad, mis kohe ei menu.  Retrolik teleteatri telgitaguste avamine siis sedapuhku. 
Meie jaoks jääb teema muidugi veidi kaugeks, brittidel oli siin kindlasti märksa enam äratundmisrõõmu. Mõtleks, kui keegi kirjutaks ilukirjandusliku raamatu mingite meie kodumaiste seriaalide kohta, oleks teine tera lugeda ju :)

"Minu Tai saared" Annela Laaneots
Ma usun, et see võiks olla asjalik lugemine, aga kahjuks oli siin kaks häirivat tegurit, mis ka kohe alguses välja joonistusid. Ja jäid läbivalt saatma. Lõpuni siiski lugesin.

06 november 2015

"Inimväärne elu" Andrus Kivirähk



Natuke naljakas ja natuke kurb. Üleliia ehk ropendamist (esimeses loos "Üks veski seisab vete pääl..."). Maainimesed on mahlakama suuvärgiga küll, olen nõus, kuid see siinne sõnavara mõjus isiklikult minu jaoks pigem noorema generatsiooniga kokkusobivalt.

Kahtlemata päevakajaline. Kui Vana Säga ja Rait vaid oskaks aimata, kui palju ruberoide nad varsti nägema hakkavad! Kui palju magusaid võimalusi lõuga anda! Tööpõld saab neil lai olema.
 
Need teise loo tädid, mis iganes nende nimed ka olid, vot sellised eksisteerivad küll reaalselt. Ma näen neid pidevalt. Ärritun ka pidevalt :) Need on just see inimtüüp, kellele kõik teised liiga teevad (eriti riik!), kelle meelest kõigil teistel läheb pagana hästi, ainult neid saadab va ebaõnn, kelle meelest välismaal on pudrujõed, mis aga peamine, need pudrujõed voolavad ilma vaevata su õuele jne, jne. Ma saadaks taolised tõepoolest rõõmuga andromeedalasteks, annaks kodakondsuse ja pensioni takkaotsa. Suisa kahju, et autor seda ei teinud :)

05 november 2015

Leiba ja tsirkust

Ma tundsin kogu filmi jooksul meeletult head lõhna. Toidulõhna. Mu kõht läks iga minutiga üha tühjemaks. Olukorda ei leevendanud ka ekraanilt vastu vaatavad lookas nõukaaegsed toitu täis kuhjatud lauad.

Kodu poole astudes ja kätt käekotti surudes sain ma aru küll, mis lõhn see oli. Need olid kaks viimast koduleiva viilu, mis mamitu päeva varem Viljandist minnes olin köögilaualt kaasa pakkinud - ikkagi väärt kraam ju.

Ja nii ma ootasin punase tule taga Laikmaa ja Rävala pst ristmikul, ümberringi tuledesäras kohalikud pilvelõhkujad, õhtune tipptund... ja nosisin pähklitega leiba.


Et muidu siis käisin kinos nagu eelpool mainitud. Dovlatovi ainetel tehtud "Imelise ajastu lõppu" ma õigupoolest nautisin. Ilusad Tallinna vaated, enne minu aega ajalugu, sürrid olupildid, nuta-või-naera igapäeva veidrused.
Kõike, ühesõnaga. 




LOFi film "Seitsmes taevas" oli teema poolest (depressioon, hüpnoos jms) põnev, aga mulle meenutas peategelane esimesest kaadrist alatest seda "Saint Tropez´e" Jessicat. Mitte ainult nägu ja tegu (ta isegi kõndis sama maneerlikult nagu too Jessica!), vaid ka see natuur kui selline. Kuna kõnealune film on valminud 1997, siis see sarnasus on eriti kümnesse, on ju isegi kogu riidemood ja ümbritsev sama.

03 november 2015

Venekeelse Tähekese esitlus (26.10.2015)


Fotod: ajakiri Täheke


Oktoobrikuu lõpp tõi teatavasti vahva uudise venekeelse Tähekese ilmumisest. Venekeelne Täheke ilmub tänu SA Kultuurilehe projektile „Täheke vene keeles 2015“, mida toetab Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus lõimivate ja ühist kultuuriruumi toetavate spordi- ning kultuuritegevuste projektikonkursi raames Kultuuriministeeriumi kaudu riigieelarvest.

Venekeeles välja antava Tähekese ideeks on tutvustada uut eesti lastekirjandust venekeelsele elanikkonnale ning selle said kingiks kõik Eestimaa vene õppekeelega koolide 1. klasside õpilased.
Nii et nüüd on lugu "Punane auto" vene keeles nagu naksti olemas. Vene keele sõnad on nagunii piiiiikad ja looooohisevad, ent mulle tundub, et selles loos nad kohe kuidagi eriti vinklevad ja vonklevad. Seega ma küll ei kujuta ette, kuidas esimese klassi laps seda lugu lugeda suudab. Samas on tänased lapsed muidugi hirmus tublid ja andekad ja äkki saavadki sellega hakkama :)
Lapsed olid tõeliselt muhedad ja viisakad, imearmas Kairi Look ja koeralembene Andrus Kivirähk olid samuti kohal (ja viisakad olid nad ka).  
Positiivne!



Ma käisin koolis... (28.10.2015)

 
Oktoobrikuu oli mitmes mõttes huvitav ja tähenduslik, rasvaselt sai alla joonitud üks eluetapp.  Vahva kokkusattumusena sai osaks sellest joonimisprotsessist ka minu vana kooli külastamine. Nagu te ilmselt juba teate, ei armasta ma esinemisi kohe mitte üks raas. Nädal enne hakkan ma surema, eelmiseks õhtuks olen laip valmis ja õige päeva hommikul ajan end voodist vaid kujuteldava tahtejõu najal püsti. Kui kõik juba möödas on, siis ma ärkan taas ellu :)
 
Seekord olid olud veelgi hullemad, sest olgem ausad, lastele esinemisega mul eriti kogemusi ei ole, olen ma neile ju seni veel vähe kirjutanud. Kui siis veel selgus, et samal päeval on koolis ka aktused, mis päevaplaani oluliselt mõjutavad, ja et kolme eraldi tunni asemel saab olema üks... a u l a s! Nagu oleks teerull minust üle sõitnud. Ja siis veel korra. Ja veel.
 



Ma pean sellest aulast tegelikult veel rääkima. Asi pole pelgalt saalis kui sellises, vaid eks ole ma selle saaliga juba kooliajalgi hädas olnud. Ja minuga nägi vett ja vilet omakorda mu emakeele ja kirjanduse õpetaja, kes pidi kuidagi aktuste jaoks kavasid tekitama. Aktused, need olid ju laulud ja luuletused. Tänasel päeval olen ma muidugi optimistlikumalt meelestatud ja pean tunnistama, et jumal tänatud, et mulle elevant kõrva peale astunud on, sest laulda oleks küllap sada korda hullem kui luuletusi lugeda. Tol ajal olid aga ka need luuletuste esitamised mu jaoks põrguväravad. 


Loomulikult juhtus lõpuks see, mida arvata oligi - lapsed olid maruvahvad ja armsad! Kiidan kõiki, kes kenasti küsimused ette olid valmistanud ja julgesid need ka esitada (saladuskatte all võin öelda, et mina teie vanuses ei oleks julgenud püsti tõusta ja küsida ;) )

Häid küsimusi oli palju, aga minu lemmik tuli neiult, kes uuris,et kui ma midagi kirjutama hakkan ja alguses läheb hästi ja mõtteid on, aga ühel hetkel enam ei edene, et kas ma siis närvi ka lähen :)



Igal juhul aitäh kutsumast ja aitäh kuulamast!
Vinged olete!