06 november 2015

"Inimväärne elu" Andrus Kivirähk



Natuke naljakas ja natuke kurb. Üleliia ehk ropendamist (esimeses loos "Üks veski seisab vete pääl..."). Maainimesed on mahlakama suuvärgiga küll, olen nõus, kuid see siinne sõnavara mõjus isiklikult minu jaoks pigem noorema generatsiooniga kokkusobivalt.

Kahtlemata päevakajaline. Kui Vana Säga ja Rait vaid oskaks aimata, kui palju ruberoide nad varsti nägema hakkavad! Kui palju magusaid võimalusi lõuga anda! Tööpõld saab neil lai olema.
 
Need teise loo tädid, mis iganes nende nimed ka olid, vot sellised eksisteerivad küll reaalselt. Ma näen neid pidevalt. Ärritun ka pidevalt :) Need on just see inimtüüp, kellele kõik teised liiga teevad (eriti riik!), kelle meelest kõigil teistel läheb pagana hästi, ainult neid saadab va ebaõnn, kelle meelest välismaal on pudrujõed, mis aga peamine, need pudrujõed voolavad ilma vaevata su õuele jne, jne. Ma saadaks taolised tõepoolest rõõmuga andromeedalasteks, annaks kodakondsuse ja pensioni takkaotsa. Suisa kahju, et autor seda ei teinud :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar