05 november 2015

Leiba ja tsirkust

Ma tundsin kogu filmi jooksul meeletult head lõhna. Toidulõhna. Mu kõht läks iga minutiga üha tühjemaks. Olukorda ei leevendanud ka ekraanilt vastu vaatavad lookas nõukaaegsed toitu täis kuhjatud lauad.

Kodu poole astudes ja kätt käekotti surudes sain ma aru küll, mis lõhn see oli. Need olid kaks viimast koduleiva viilu, mis mamitu päeva varem Viljandist minnes olin köögilaualt kaasa pakkinud - ikkagi väärt kraam ju.

Ja nii ma ootasin punase tule taga Laikmaa ja Rävala pst ristmikul, ümberringi tuledesäras kohalikud pilvelõhkujad, õhtune tipptund... ja nosisin pähklitega leiba.


Et muidu siis käisin kinos nagu eelpool mainitud. Dovlatovi ainetel tehtud "Imelise ajastu lõppu" ma õigupoolest nautisin. Ilusad Tallinna vaated, enne minu aega ajalugu, sürrid olupildid, nuta-või-naera igapäeva veidrused.
Kõike, ühesõnaga. 




LOFi film "Seitsmes taevas" oli teema poolest (depressioon, hüpnoos jms) põnev, aga mulle meenutas peategelane esimesest kaadrist alatest seda "Saint Tropez´e" Jessicat. Mitte ainult nägu ja tegu (ta isegi kõndis sama maneerlikult nagu too Jessica!), vaid ka see natuur kui selline. Kuna kõnealune film on valminud 1997, siis see sarnasus on eriti kümnesse, on ju isegi kogu riidemood ja ümbritsev sama.

1 kommentaar:

  1. Oooo! See Dovlatovi film oli võrratu! Käisin kaks korda vaatamas ja ikka meeldib, noh :)

    VastaKustuta