01 detsember 2015

"Ema oli õunapuu" Ugala, 14.11.2015


Lavastaja: Vallo Kirs
Lavastuse kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov
Osades: Tanel Ingi, Gert Raudsep (Teater NO99), Peeter Jürgens, Andres Tabun, Kata-Riina Luide, Marika Palm

Nagu näha, olen ma igasuguste muljetamistega siin blogis viimasel ajal õige napp olnud. Võtame siis tagantjärele mõned käigudki kokku.
Novembris oli põhjust Viljandisse minna mitmel põhjusel, lisaks esietendusele oli mul väisamata ka paljuräägitud Ugala Black Box. Alustame siis sellest UBB-st.
 
Kõik mu eelarvamused said kiiresti pea peale pööratud (minu negatiivsed emotsioonid on kahtlemata seotud meie kooli black boxiga, kuhu raamatukogunduse tudengitel oli küll harva asja, aga... edasi mõelge ise, kui kõige vaiksemad ja ontlikumad raamatusõbrad panna avaliku esinemise praktilist poolt mustas  kastis läbi viima, siis sealt juba head nahka ei tule :D) . Õhtul pilkases pimeduses ju õnneks Pargi tänava kolakaid ehitisi ei näe ja sealne mitmeti masendav üldpilt esile ei pääse. Kui aga majja sisse astud, on esimene mote, et see on nii pagana õdus ja hubane! Soe on, nii füüsiliselt kui ka tunnete poolelt. Ruumilahendus on sujuv ja ühtne, väga kodune.
 
Tõsi, etenduse ajal sai mu piiritu rõõm veidi kahandatud, sest nn lava eesserval toimuv ei tahtnud kohe kuidagi ära paista, kuigi istusime kuuendas reas. Hääl oli, aga pilti mitte. Nii palju siis sellest.
 
Aga lavastusest. Ei tea, kas mulle ainult tundub või ongi see nii, et Lennuk on alati kirjutanud lihtsast inimesest lihtsale inimesele, igatahes väga temalik tekst. Ka seda on vaja. Kohati muidugi läks mämmerdamiseks kätte või oli asi selles, et etendus ei läinud alguses hästi vedama. Kohad, kus oleks pidanud "nali" olema, olid nii tuntavad, aga midagi jäi ikka puudu ja publik ei tulnud kaasa (rahvas on pime, ma tean :D). See on nüüd see miski, mis ehk lavastuse sisse töötades siiski  lihvitud saab. Teine vaatus läks juba märksa paremini käima, tempo oli kiirem, näitlejad sõiduvees ja läbi musta huumori nalja nabani.
 
Peamiselt avaldas aga muljet Tabuni pikk ja ilmselgelt ebamugav surnud olek, eriti kuna samal ajal käis kõrval humoorikas triangel edasi. Ning loomulikult oli enneolematu rõõm näha üle paljude aastate taas Gert Raudseppa Ugalas.
 
 
Fotosüüdistus ikka ka
 
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar