03 detsember 2015

"Kõnts" NO43

Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo
Töö kehaga Jüri Nael
Valguskunstnik Petri Tuhkanen
Muusikaline kujundus Jakob Juhkam, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper

Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Jarmo Reha.
 
Ma tunnistan ausalt, et teater pole mulle ammu sellist elamust pakkunud. See on tõsine kompliment.
Kuna see oli minu esimene kokkupuude NO99ga, siis ma muidugi ei tea, kas iga nende lavastus pakuks mulle sellist elamust, eks ma selgitan selle tasapisi välja :)
 
Seekordne teatrisse minek selgus nii viimasel minutil, et eeltöö oli põhimõtteliselt tegemata, väljaarvatud mingi uudistes vilksatanud mudamaadlust kajastav pildike, ent sellele ma ei panustaks. Ma läksin ikkagi puhta lehena.
 
 
 

Mulle meeldib, kui loomingus on õhku, ikka seda va ülekantud tähenduses õhku. Tegeliku õhuga oli kitsas, küllap tulenevalt etenduse eripärast, sest enamus ligi kahest tunnist olid näitlejad ju märjad ja/või poolpaljad. Aga vaatajale oli küll õhku jäetud, mõttekohti, tühikuid. Sõnadega publiku kallal ei vägistatud.


Näitlejad olid kogu etenduse vältel laval, nagu eluski, meoleme tegelikult kogu aeg "laval". Mõni tahtlikult, mõni tahtmatult. Meie endi loodud ühiskonnanormid materdavad meid lõputult. Piiname ja ahistame teisi, meie endaga tehakse seda sama, nähtamatud ahelad ei jäta meid hetkekski. Ja siin tuli see eriti teravalt ilmsiks. Kord loobitakse sindki poriga, materdatakse maatasa, sülitatakse näkku - kellelgi on seda vaja. Teisel hetkel pestakse sind puhtaks ja sa oled taas mängus sees - jällegi on kellelegi seda vaja. Me oleme üksteise mängukannid. 


Meie alateadlikud hirmud, sadistlikud rõõmud, madalad himud, kõik see kisti alasti ja toodi publiku ette. Publiku reaktsioone oli ka põnev jälgida - küllaga ebamugavustunnet, sekka veidi häbi. Seda kummastavam,et oli ka momente, mil kais saalist läbi naerukahin. Naljast oli kogu lugu tegelikult kaugel, lihtsalt, kui sa pead pealt nägema, kuidas teisele näkku sülitatakse, riidest lahti rebitakse või ta pea vastu seina lüüakse, siis võib naer olla su ainus kaitsekilp selle julmuse ja ülekohtu vastu.  
 
Kus on näitlejate füüsiliste võimete piirid? Selliste lavastustega nihkuvad need üha kaugemale ja kaugemale, au ja kiitus!

1 kommentaar:

  1. NO99 on juba aastaid minu lemmikteater olnud. "Kõnts" meeldis ka, kuigi "meeldis" tundub kuidagi vale sõna siikoha. Raputas, üllatas ja avaldas mõju, ütleme nii.

    VastaKustuta