21 detsember 2015

"Leke", Draamateater, 17.12.2015

Jordi Galcerani Leket vaadates adusin ma viimaks, et mul ei ole enam mõtet Draamateatrisse komöödiaid vaatama minna. Ilmselgelt ei oska ma neid hinnata ega korralikult nautida. Ja mina veel mõtlesin, et need suveetendused, mis mööda Eestimaad ringi tuuritavad, on kuidagi lihtsakoelised ja hooletult kokku visatud.
Eksisin. Lõppude lõpuks on need sama masti puha.
Ma saan aru, et Galcerani on lähiminevikus veelgi Draamateatri lavalaudadel olnud... ei kujuta ettegi, mis vägi ajaks sarnast asja kolmandat korda vaatama.
Positiivse poole pealt üllatas Jan Uuspõld. Mõjus sümpaatselt ja mingi mõnus krutskiline poisike on ta sees vististi ikka veel olemas. Palmistel tahab üks ninnu-nännu maneer tekkida, mis keerab lõppeks vindi liialt üle. Teisalt moodustab ta Uuspõlluga kenakese tandemi ja kuidagi nad suudavad teineteist täiendada ja söödavaks teha.

Imelik lavastus igatahes.
Kuigi-kuigi, ma kahtlustan, et lugeda kannataks seda küll. Lihtsalt laval ma sellist koomuskit ei jaksa vaadata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar