30 detsember 2015

Maakera pöörleb täpselt paraja kiirusega


Kas te teate, mis tunne see on, kui maailm tundub olevat paigas? Kõik liigub ja kulgeb kindlal trajektooril, ja seda kõike just täpselt paraja kiirusega. Ei liiga aeglaselt, kuid ka mitte liialt kiiresti. Ma praegu just nii tunnen ja see on paganama hea tunne.
 
Aasta kokkuvõtete tegemiseks olen ma ideaalses paigas. Hommikud oma tardunud vaikuses, selge sini-sinise taevaga, taheda maa ja  rohetavate kadakatega. Päevad hõljuvad vaikselt minust läbi ja mööda. Mõtted ja mälestused samamoodi. Lahesopp jäätab, pilliroog kiigub vaikselt olematus tuuleiilis. 
 
Oli eriline aasta, kiire ja tempokas, lõpuks loksus paika. Kui võrrelda kahte järjestikku nädalat, siis polekski nagu midagi erilist, muutlikku. Kui aga panna näiteks kõrvuti aasta esimesest ja viimasest poolest nädalad, siis ... tahaks kahe käega peast kinni hoida - see pole võimalik.
 
Kui Viljandi oli kuldne kesktee, siis nüüd olen ma jõudnud kahe äärmuseni - ühelt poolt Tallinn kui üks segane ja pahupidi paik ning teisalt Hiiumaa oma erilise saarelise eraldatuse ja elulaadiga.
 
Merekultuurile pühendatud aastale sobivalt tasub mainida, et mereelu poeb mullegi aina enam hinge. Kõik meresõidud on olnud erilised ja meeldejäävad ja annaks taevas, et neid saaks veelgi enam olema. Ja selle kõige juures istub kuklas teadmine, et ma olen see mitte-ujuja, kes ometigi ei lase end heidutada säärasest pisiasjast.
 
Järgmine märksõna on vastuvoolu ujumine. Mina, kes ma olen suuresti teinud oma elus asju, mis johtuvad üldsusele meele järgi olemisest, olen äkitselt avastanud vastuvoolu ujumise. Seda päris paljudes asjades. See on põnev ja uudne ja ühel heal päeval jõuan ehk sellest pikemaltki kõnelda.
 
Kirjutanud olen vähe, häbiväärselt vähe. Teisalt on see ehk koguni hea - olen rohkem lugeda saanud. Lugemisaasta on kokku võtmata, kuid sellega seoses tahaks kindlasti mainida kahel võistlusel žüriis olemist. Kevadel oli (kooli)noorte omaloominguvõistlus, mis mind mõnusalt ihukarvadeni hämmastas - noored olid nii khuulilt vabad ja lahedad, hoopis teistsugused kui minu noorusajal.  Olgu, see on see vanus, kus luuletamine tundub ainus võimalik edasi liikumise viis, kuid ka proosa oli nii... kammitsaist vaba, et ma olin suisa kade. Hetkel loen oluliselt nooremate kirjutajate töid,4. - 9. klass. Mu jumal, olin vahepeal nii šokis, et pidin vanuseastme täpsustamiseks lausa täpsustavaid küsimusi esitama. Suurem osa naudingust on alles ees, õnneks.

Suurim kahetsus on mõned toredad inimesed (tegelikult nemad ei kao kuhugi, jäävad alles igaveseks!) ja eelkõige mu raamatukogutüdrukud Viljandist. Neid viimaseid ei asenda miski ega keegi. Igatsen tuttavat süsteemi, kuid veelgi enam ikka tüdrukuid endid, kes mõistsid minu nalja ja suutsid omalt pooltki miskit vastu pakkuda. Nüüd ei miskit...
 
Ma olen jõudnud teadmiseni, et kõik on võimalik. Ideed võivad tulla ja minna, laagerduda, kasvada, muunduda... ja neil võib ikka sarvist haarata ja katsetada. Hetkel on see tunne mulle uus ja avastamisjärgus, kuid küllap saab sellest oluline märksõna uueks aastaks.
 
Lõppeks olen ma ka kihlatud, alles esimesi päevi, ent siiski saab sellestki uueks aastaks teatud tunnusmeloodia. Sellel teel ma hetkel rändan, kompan ja mängin. Põnev on. Imelik ka. Teisel ringil olla on ikka kummaline tunne. Äkki on tarkust ka rohkem?
 
Millist uut aastat mina loon (Mäemamma küsis hiljuti nii, hästi küsis, eks ole!?) Usun, et saab olema aasta, kus ma sean ennast esiplaanile, esmakordselt elus. See ei ole mingi egoistlik statement, see on lihtsalt inimliku tasakaalu otsimine ja seadmine, et mitte ise kaotsi minna.  Loodetavasti saab olema huvitav ja erakordne aasta. Põnev ja õpetlik ja uudne ka.
 
Kui me enam ei kohtu, siis soovin siinsetele külalistele ja lugejatele
 
VÄÄRIKAT VANA-AASTA LÕPPU NING PAREMAT JA TARGEMAT UUT AASTAT!
 
 
 
 

4 kommentaari:

  1. Armas Mae,
    Kõigepealt siis, PALJU ÕNNE!!!!!!
    Et Teil koos oleks mõnus astuda. Et oleks kindlalt koos, aga piisavalt ruumi. Et oleks arusaadav, aga üllatustega. Et oleks üks, aga mõlemad!
    Hiiumaa lugu meeldib kohe väga! Kohe nii, et ma pean ikka luusima tulema, eksju :-)

    Aastalõpukallid

    VastaKustuta
  2. Aitäh, kulla Sirja!
    Nii ilusasti soovitud, õigesti ka :)

    Hiiumaa ootab Sind, jätkuvalt! Seni peaksin Sind hiiumaiste lugudega kostitama, aga nagu näha, siis ei suuda ma piisavalt usin olla - saareelu ja arvuti ei sobi kohe kuidagi kokku :)

    Pikk pai Sulle!

    VastaKustuta
  3. Palju õnne minugi poolt! Ja imelist aastat!

    VastaKustuta