19 detsember 2015

Õhtu kõige sirgemad on keskööks kõige vildakamad

... ehk et siis jõulupeod. Kõik blogid ju neist viimastel päevadel kõnelevad, kuis ma voorist saan maha jääda.
Asutuste jõulupeod ei ole mu jaoks kunagi olnud teema, mis südame kiiremini põksuma paneks (sama juttu olen ma korduvalt teisteltki kuulnud, tekib mõttekoht tööandjatele, eks ole). Põhjused ilmselt sarnased teiste ninakirtsutajatega, aga...
 
... jõulupeol on sootuks teine mekk, kui see ei ole sinu asutuse oma, vot nii. Esiteks pole mul hetkel tööandjatki, kes võiks pidu teha, aga kes pidutseda tahab, see peo leiab alati. Igatahes on jõulupeol hoopis teine tunne, kui jääb ära igasugune alluvus- ja kollegiaalsete suhete rägastikus ekslemine, seda ma nüüd tean.
 
Teiseks, mulle isegi meeldib see Saku Suurhalli Jõulugala idee kui selline. Siin on palju plusse. Vist on see mõneti lihtsam ju ka tööandjale, eriti väiksemate kollektiivide puhul. Ka nn eeskava saab tunduvalt kabedam kokku kui ise nurgas omaette nokitsedes ja punnitades seda organiseerida. Ja optimist minus pole kadunud - tahaks loota, et jõulupeod, kus koos rohkem erinevaid ettevõtteid lõpevad veidi-veidi viisakamalt kui need, mis puhtalt isekeskis peetakse.
 
Kõige tähtsamad tingimused olid täidetud - süüa-juua anti ja tantsida sai ka. Vein oli hea ja toit oli antud tingimuste kohta üle harju keskmise. Sellist massi toitlustada ei ole ilmselt meeldiv ülesanne. Õhtuprogrammiga oli nii ja naa... Need vahetekstid ja sketšid just kõige toekamad ei olnud, samal õhtul oleksin ma küllap veelgi teravamalt nende kohta sõna võtnud, kuid eilse Draamateatri nö komöödia valguses olen ma hetkel isegi juba leebem, sest olen aru saanud, et minu ettekujutus heast huumorist ongi tiba... imelik.
 
Muusika poolepealt rääkides, siis oli head tantsumuusikat piisavalt. Üllatuseks oli muidugi Länik, keda pandi nii palju laulma, et ta näost juba kergelt lillaks tõmbus. Vahepeal tekkis ka hirm, et tulebki tema sooloõhtu, aga siis lubati õnneks ka Uku Suviste ja Kaire Vilgats lavale. Vilgats on ju selline päikesepaiste, et sulatab külmemagi südame. Ebameeldivaks üllatuseks oli Ivo Linna. Ei, mitte ta ise, vaid see, et ta lauliski vist ainult kaks laulu - mis mõttes?! Ma tema pärast sinna ju läksingi, pagan võtaks! Linna, kellel on selline repertuaar, et tantsi end või ribadeks ja kaks laulu....Arumaisaa... Ja siis samamoodi paari lauluga (aga vist siiski rohkem kui kaks...) oli Elina Born, kes oleks üldse võinud koju jääda. No mismoodi ma tema laulude järgi tammuma peaks? Aga olgu, ilus jõuluaeg ja las tal ka olla tore esinemisvõimalus.
Enim ma vaimustusin loomulikult Smilersist, sest Sal-Salleri sisemine põlemine on midagi sellist, mis haarab sind kaasa, isegi kui sa sõrad vastu ajad :) Ja eks rahvas oli seniks end juba ka üles kütnud.
See oli ühtlasi ka see hetk, kus mõni nädal otsa nägu pähe maalinud ja lokke keeranud tibi hakkas ära vajuma.  Kus meik andis järele gravitatsioonile. Kus tikk-kontsad muutusid eluohtlikuks. Kus tantsud sarnanesid stripiklubi repertuaarile. Kus targemad naised üldse kingad jalast viskasid ja sukkades tantsisid. Kus isehakanud tantsupoisid hoogsamaid puusanõkse püünele tegema asusid. Kus ka kõige soliidsemad ülemused lipsud eest viskasid ja särgil mõned nööbid avasid. Kus... sõnaga, minul tuli uneaeg ja silme ees virvendas vaikselt. Mõtlesin hoopis nende järgmisele tööpäeval...
 
 
 
 

 
 
 
Tore pidu oli, ma ei kurda :)
Kuigi ka minu varbad vajavad seniajani tohterdamist ning kontsad on tänaseni out.

1 kommentaar: