23 detsember 2015

"Selles olen ma kindel" Oprah Winfrey

Kui te olete oma eluga jõudnud nii pimedasse ja sügavasse kohta (ma viisaka tüdrukuna seda kohta siinkohal täpsemalt nimetama ei hakka), et enam ise omal käel välja tulla ei suuda, siis on see ideaalne raamat, küllap midagi eneseabiõpiku sarnast siis. Sa oled ilus ja armas ja väärt parimat ja ole tänulik ja ole õnnelik ja võta oma elu enese kätesse ja hakka helgema tuleviku poole astuma, samal kasvata ühtlasi tagaaias (või kui see võimalik ei ole, siis Mauil, noh seal oma puhkemajakeses) ise kõik kapsad ja tomatid ja peedid ja paprikad. Ja siis sa korjad neid ja vead kõik need kärutäied kööki ja vaaritad hüvast kraamist miskit maitsvat, naudi. Söök pead sind õnnelikuks tegema. Oh Oprah, kui sa teaks kui palju tervet talupojamõistust meil siin säilinud on ja meile pole vaja seda udupeent juttu rääkida.  

Autor oleks vist südamepõhjani solvunud, kui ta kuuleks k u i d a s ma tema raamatuni jõudsin. Nimelt olin pärast mitu päeva kestnud hoolikat jahti ühele konkreetsele olukorda Afganistanis kirjeldavale raamatule teinud järjekordse katse seda kuhugi linna teise otsa tooma minna. Ma tean varsti linna kõiki raamatukogusid unepealt :) Igal hommikul avasin silmad, logisin end esterisse sisse, võtsin raamatunimekirja manu ja asusin otsima. Selle pooletunnise hoolika töö tulemusena jõudsin tulemuseni, kus oli kirjas, milline minu poolt ihaldatud raamat ja millises raamatukogus olemas on. Järgmiseks  on vaja välja selgitada, millises raamatukogus oleks rohkem kui üks tabamus. Enamasti ei ole sellist õnne. Tol hommikul oli mu õnnepäev ja leidus üks raamatukogu, kus olid e-kataloogi kohaselt ootamas mind nii "Jäätisemüüja" kui ka "Kuus kuud kuumust". Hurraaaa! Edasi tuleb korralik kiirendus.
 
Sa leiad vajaliku tänava, leiad järjekordse kummalise maja (paljud raamatukogud asuvadki muide imelikes kohtades, on raskesti leitavad), seisad elevil ja värisedes raamatukogutädi ees, vuristad vajalikud pealkirjad (vuristama peab, sest iga minut on arvel). Tädi on samuti ähmis ja toksib ja uurib jupp aega, enne kui taipab küsida, et kas see on ikka üks ja seesama raamat (ei ole, ma kinnitan!). Kui ta kinnitab rõõmsalt, et jah, mõlemad on olemas ja kohal ka (nagu sa koduski jõudsid veenduda) ja sa jõuad juba lõdvestunult oma murekoorma alt uuesti püsti ajada ja sügavamalt hingata, saabub karm tõde...
...pole! Kahekesi uudiskirjanduse riiuli juures lasete edaspidi ja tagurpidi kõik teavikud üle, kuid mida ei ole, seda ei ole. Üks on, teist mitte. Selgitus saab olla vaid üks - keegi jalutab selle raamatuga õnnelikult ringi. Teate küll, vaatan siia ja vaatan sinna, selle võtan, seda mitte, loeks seda või siiski pigem mitte jne, jne. Tegelikult juhtus mul koguni nii, et ühe laua nurgal oli kolm raamatut, minu poolt soovitu nende seas, ei ühtegi hingelist läheduses. Tagantjärele tarkusena ma muidugi tean, et oleks pidanud selle raamatu süüdimatu näoga võtma ja laenutama ja... põgenema majast. Noh aga mis mina, mina olin loll ja andsin alla. Eks oli ringi vaadates ka aru saada, et virnal oma omanik oli (kuigi formaalselt ju v e e l ei olnud) saali peal ringi liikumas.
 
Oprah´st rääkisin ma tegelikult. Aga vot nii see Oprah mu ellu sisse marssiski, saatjaks ahastus ja meeleheide, minutitemäng Afganistaniga ja käegalöömine :) Mu lemmikkoht selles raamatus (see ei ole kuigi mahukas, muide) oli see, kui ühes kohas oli autori sünniaastaks 1953 ja teises kohas 1954. Otsusta ära, naine! Kui tahad valetada, siis pane lõpuni välja.

4 kommentaari:

  1. Koli Tartu, seal töötavad raamatukogud vähe inimlikumalt.

    VastaKustuta
  2. Piinlen ja vingun, aga ei koli :)

    VastaKustuta
  3. Mis selles Afganistani raamatus huvi pakkus? Saan ehk aidata? :P

    VastaKustuta
  4. Esialgu kahjuks ei saagi aidata - see raamat peab esmalt minuni jõudma. Aga kui loetud saab, küll ma siis kõik oma küsimused ritta laon :)

    VastaKustuta