29 detsember 2015

"Ükski pere pole saar" Anja Wikström

 
Väga valus ja väga vajalik raamat. Žanriliselt selline kummaline segapuder, kuid kui end eelnevalt õigesti häälestada, siis pole viga (ma millegipärast lähenesin sellele kui romaanile). Ega ka kirjanduslikult just šedöövriga tegemist ole, kuid lihtsalt ja ladusalt kirjutatuga kindlasti. Pigem on tegemist siiski non-fiction jutustusega ühe perekonna elust alates esimese lapse sünnist kuni tolle nii umbes kaheksanda eluaastani. Neil lehekülgedel on äärmiselt detailselt ja ausalt kirjeldatud, kuidas lapsevanemad samm-sammult aduvad, et midagi on teistmoodi. Ei ole ju nii, et lapsel oleks sündides otsaette kirjutatud diagnoos, kahjuks või õnneks see nii ei ole.
 
Ma usun, et ega vahet ei ole, kas ATH-ga laps on pere esmasündinu või minugipoolest kasvõi pere üheksas laps - ühtviisi raske on selle mõistmiseni jõuda nii ehk naa. Teadmatus, kui palju on seotud lapse iseloomu, kui palju kasvatuse, kui palju ümbritseva keskkonna mõjuga. Nagu siitki raamatust välja koorus, siis tohutu süükoorem on lapsevanemaid saatmas päevast päeva. Kõrvalseisjad ei mõista pea kunagi, aegamööda vaibub igasugune suhtlus ja seltsielu, laps ise saab välja tõrjutud erinevatest rühmitutest, lisaks on vanemad lõppeks surmani väsinud ja omadega läbi.  
 
Abi saada pole samuti lihtne - ja me räägime siin Rootsi heaoluühiskonnast, kus tundub iga probleem olevat kaardistatud ja lahendused hoolega ritta seatud. Hiljuti "Minu Rootsit" lugedes oli päris põhjalikult juttu sealsest töötajatesõbralikust süsteemist, kus näis üsnagi hõlbus töökoormust vähendada või võimalusel suurendada kaugtöö osakaalu. Ka siin raamatus on neist võimalustest korduvalt juttu ja mõlemad vanemad neid ka kasutavad, aga probleemi see muidugi ei lahenda.
 
Siit raamatust ei leia vastuseid - ATH-ga laste vanematel on alati küsimusi rohkem kui vastuseid, aga ma usun, et lootust ja usku ja tuge vast mingil määral küll leiab. Abi ei kuku taevast, seda peab oskama küsida, seda tuleb korduvalt ja kõikjalt küsida.
Ja eks peamine roll, mida see raamat ehk kannab, on kõrvalseisjate harimine, et oleks vähem hukkamõistu ja rohkem mõistmist ning ennekõike oskust abi pakkuda.

1 kommentaar:

  1. Selliste raamatute puhul jään taaskord mõtlema hariduslõhest. Mõtlen sellest kui palju on selliseid ATH laste vanemaid, kes viimati lugesid mõnda raamatut põhikoolis. Alles hiljuti kirjutasin oma ajaveebis sellest, et mõistan kui vanemad väsivad, halvimal juhul löövad käega ja alistuvad saatusele. Seda teevad ka haritud lapsevanemad. Kurb on aga see kui täiskasvanud oma harimatuses, lugemisoskuse puudumisega ei teagi, miks, kuidas ja mismoodi, kes koheselt annavad alla.

    VastaKustuta