21 veebruar 2015

"Matke mind põrandaliistu taha" P. Sanajev


Selline mõnusalt irriteeriv lektüür. Eks kogu see slaavilik sõimlemine ühel hetkel veidi tüütuks ju muutub, ent teisalt korvab selle tubli annus nostalgiat ja ehedat magalarajooni argielu. Mida vanem lugeja, seda enam peaks leidma äratundmisrõõmu. Loodetavasti. Üllataval kombel on sedapuhku isegi raamatukogus sellele järjekorra visanud, mida ei saa sugugi iga Punase sarja raamatu kohta öelda.

Ja muidugi see omanäoline huumor, mida nii harva ja vähestest raamatutest leiab:)

Tõlkesarjadest kõneldes, siis viimasel ajal tahab mu sümpaatia üha enam Punase sarja poole kalduda ja aina vähem lemmikuid leian Moodsa aja omast. Aga võib-olla mulle ainult tundub nii :)



20 veebruar 2015

"Väike terav nuga" Kätlin Kaldmaa


Novellide lugemiseks on end mõnikord raske kokku võtta. Kaldmaa lugudes on aga seesugune raskus, et nagunii mitut novelli korraga lugeda ei kannata - ikka ükshaaval ning tasa ja targu. Seega kannatab väga hästi lugeda.

Tema lood on ka piisavalt eriilmelised. On maagiliselt muinasjutulisi, on realistlikumaid. Mulle vist meeldisid viimased rohkem, maitse asi muidugi:) On valusaid, nt  "Uue aja laps" (aga seda ma olen varem juba kuskil lugenud, ka siis jäi kriipima, oleksin eelistanud seekord selle vahele jätta - liiga valus).

Huvitaval kombel oli isegi neis esmapilgul ilusates lugudes sees tohutu äng. Või igatahes surusid needki mind maad ligi ühes tatise ilmaga, mis pärast mõnda päikselist päeva jälle platsis oli. Nüüd kuluks väheke helgemat kirjandust ära, ainult et mu ootenimestikus on ikka veel paras posu sama valusaid, raskeid ja kriipivaid raamatuid.

Mäng kujundusega on samuti omamoodi ja põnev. Musta värvi on küll minu maitse jaoks liiga ohtralt kasutatud, aga no kõik haakub sisuga, eks ole:)

Mõni heledaim laik ent leidus ometi:)

"Nii see algas. Keegi ei mäleta enam, kuidas jõudis poiss tüdruku ukse taha. Telefone ei olnud, meile ei olnud, sõnumeid saata ei saanud, tuul oli alati  vastu, teed läksid ainult ülesmäkke, ometi said inimesed kokku ja leidsid üksteist üles."
...

"Iga liigutus, iga sõna, iga välditud puudutus räägib ühest asjast. Sellest. Te mõlemad teate. Ja te ei kiirusta. Te joote kaks konjakit. Aeglaselt, nautides. Lõhna ja maitset ja seltskonda. Sõnad on mõttetud. Banaalne on tõde. Te tõusete, te lähete, ta võtab su käest kinni. Ta tellib hommikusöögi tuppa. Šampanjaga."

P.S. Ja siis mõni päev hiljem sähvatabki päikesekiir, kui hoolitsev kolleeg toob mulle Piibelehe (ehk Prima Vista ja Vilde lokaali ühise kirjandusliku häälekandja), et ma saaksin ka pisikest intervjuud Kaldmaaga lugeda:) 

P.P.S. Ja Piibelehe tagaküljelt vaatab mulle vastu üks teine meeldiv üllatus. Äratundmisrõõm ühest teisest äärmiselt armsast raamatust - Andrei Makarevitš. Pärast "Julgus elada" lugemist on "Tri okna" õige sageli mu muusikalistis:)

19 veebruar 2015

"Abikaasa saladus" L. Moriarty


Raamatu võiks ilmselt puhtalt naistekaks liigitada, selle vahega, et siia on põimitud siiski annus põnevust. Ja muidugi korralik tegelastegalerii, kes omavahel nähtamatu niidistiku abil kõik kõigiga seotud on. Need on need lihtsad ja pealtnäha argised lood, mis ikka ja jälle suurema osa lugejaist endaga tõmbavad. Tohutult äratundmisi, aga ikkagi viitsid lugeda. Või siis loedki just seetõttu.

Ainult ma ei saa aru, miks selleks nii palju paberit pidi kulutama:) Kiri ja reavahe oleksid võinud märksa väiksemad olla.

Üllatavalt nauditav ja kerge lugemine, aitäh soovitajale!

13 veebruar 2015

"Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga" Jonas Jonasson


Nad ütlevad, et Kulka soovitusnimestikku see raamat ei pääsenud, erinevalt eelnevast. Noh, eks nad ise teavad, tarkpead sellised. Mulle, muide, meeldis isegi rohkem kui see eelmine. Ei teagi, miks. Eelmine oli hea sinnamaani, kus see elevant mängu tuli - vaat siis ma hakkasin veidi lohakamalt lugema.

Siin aga... noh, tegelikult ega see tuumapomm ja sellega ringi rändamine ka elevandist targem teema ole ju, kui nii võtta, aga ikkagi mõnusamalt seotud aktuaalsete teemadega. Kui elu olekski nii lihtne, eks ole. Seda raamatut lugedes korraks tekibki selline roosa pettekujutelm - kui lihtsalt kõik on kõigega seotud. Päris elu näitab muidugi meile trääsa, aga vahet pole :)

Autor on oma tõlgendustes äärmiselt vaba, seepärast pani veidi imestama, et Estonia laevahukk vilksatas nagu õrnalt ainult läbi. Ilmselt on autoril siiski mõningane sündsustunne säilinud. Või tõlgendasin mina seda ridade vahele peidetud sündmust omavoliliselt. Võib ka see variant olla.

Ja ikkagi tahaks ma autori loomeprotsessi sisse imbuda, no nii poolillegaalselt. See juba oleks tase. Sellise jaburuse kirja panemiseks peab olema kuidagi... konditsioonis, või mis:) Tegelikult peaksid kõik tigedikud (jaa, ma tean, et teid palju pole, ent mõned siiski) kuus ühe analoogse raamatu lugema ja elu oleks lill:)



12 veebruar 2015

Vastuoluline (töö)päev

Nii segast ja vastuolulist tööpäeva annab ikka leida.
Esmalt käisin ma toredal kontsertkohtumisel, kus kõlas allolev laul (nii heade sõnadega, et ma need ka teie jaoks siia lisan), kes eellugu teada ei taha, kuulaku nii umbes 3. minutist:





"Tule kallim, lähme Emajõele sõudma
paadi põhja teen sul pehme aseme
ja kui paadivaht meil tuleb tasu nõudma
siis me kahekesi jalga laseme

Minu ärklitoas on olemas raudvoodi
hunnik raamatuid ja õlle jaoks üks kann
igal öösel armastan sind isemoodi
nagu Romeo või Don Juan

Olen vaene mees ja mul ei ole raha
pintsak narmendab ja krae on tihti must
siiski anun, kallim, jäta teised maha
luban sulle suurt ja vaba armastust

Kauneim neid, miks on su mõtteviis nii maine
ihkab ahelaid su õrnalt õõtsuv rind
olla alati truu abielunaine
kas see koledus ei kohutagi sind

Pannid, potid, priimused ja pudrupada
diivan, tugitool ja nurgas kummipuu
ütle, kallim, on see kõik, mis õnneks vaja
või ka peale selle olema peab truu?

Tule kohvikusse ostan sulle mokat (kohvet)
ja sa istud minu kõrval nagu roos
seal siis unustame kõik maailma okkad (ohked)
elu seisab ainult armastusest koos

Tean, et juhtub see vaid ainult mõtteulmas
ja ei tahagi sul tee peal olla ees
ainult alandlikult peatäit sinu pulmas
palub härdalt murtud südamega mees."


Ja siis vähem kui paar tundi hiljem sain ma teises töökohas kaela visad kosilased, kes teineteise võidu mu ukse najal rippusid ja tulevikuplaane tegid. Peksa või püssiga neid vabade südametega mehi laiali.
No aga pärast säärast laulu on muidugi kerge valitud teel püsida:)

09 veebruar 2015

Naised teistelt planeetidelt


Jongi juurde pöördusin ma tagasi juba mitmendat korda. Selliseid "taaskohtumisi" juhtub äärmiselt harva ja eks alati on hirm, et äkki see pole enam see pole see pole see. Seekord oli ikka endiselt see.
Jongi lugeda on üldse kuidagi... vabastav. Eriti tänasel päeval. Ma mäletan eelmist lugemist ja tollaseid tundeid ning neid tänastega võrrelda on üpriski rikastav kogemus. Positiivne elamus.
Aga sellest kõigest kunagi tulevikus, teises kohas ja teisel ajal.



 
Ja siis ma komistasin veel ühe naise otsa. Poolkogemata. Komistamise mõte võis olla midagi stiilis, et kui seni pole väga sümpatiseerinud, siis raamat võib imesid korda saata.
Ei saatnud.
Mitte ühtegi imet.
Pärast lugemist tekkinud mõtted ja järeldused võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt. Tegemist on vinge naisega nagu arvata oligi. Noh, kui arvestada tema tegusust, riskijulgust, oma naha peal katsetamisi. Muidugi on äge naine, miks ta siis ei ole.
Tema reisisaated on konkurentidest peajagu üle (pagan, kus ma neid konkurente üldse näinud olen... ei mäleta).
Miks ta siis sümpaatne ei ole? Ja ma pole vist ainus, kellel see probleem on. Ma mõtlen, et... kas see on see teletädide-paradoks äkki. Ekraanil olles on vaja erineda, silma paista, olla omanäoline - see köidab telepublikut. Teisalt ka ärritab. Võtkem näiteks Aunaste Maire või Linna Reet. Ai, kus on rahval hammaste vahel, aga samas ega neid põhjuseta ekraanil ei hoita. Tont sellest asjast aru saab:)
 
Aga raamatu pealkiri on muidugi tabav. Sellele piltlikult lähenedes meenub kohe Ansip, ka selline tulnukmees. Ja ma jäin mõtlema noile aegadele, mil Park veel pikemalt ekraanil figureeris (viimastel aastatel ta ju pigem vilksatas seal vaid), et ega tal oligi vist alati üks ja seesama mask ees, selline emotsioonitu. Selle kõrval võiks Aunaste näomoonutusi ja silmade pööritamist suisa armastama hakata:) Olgu, ma mõistan küll, mida selle fraasiga "naine teiselt planeedilt" öelda taheti, lihtsalt mina nüüd teisendasin selle labasuseni.
 
Igatahes liiga pinnapealne ja killustatud.

04 veebruar 2015

Kõrvalistel isikutel mitte lugeda!

Blogis on käinud nii kaugeid külalisi, et ohohooo. Ja kuna kahtlusaluseid just ülemäära palju ei ole, siis lehvitan ja tervitan siitpoolt vastu:)

Meie pärast muretsema ei pea - maja on (hetkeseisuga) veel püsti, vildid on jalas ja tuju on hea. Ninad on külmast vähe punased ja Sinust tunneme puudust, aga elame üle:))) Teadmine, et Sina oled heades kätes ja kümbled päikesepaistes ja pruugid ohtralt kokteile, teeb ainult rõõmu :) Ära siis unusta parimaid retsepte üles kirjutada ja meie peal hiljem katsetada;))))

Vahepeal on kätte jõudnud uus kuu ja meie selle kuu lemmiklaul on pühendatud puhtalt Sulle, kullake. Kui Sul seal ikka enam-vähem talutav netiühendus on, siis kuula ja naudi! Meie oleme oma tantsupoognad juba keerutanud, nüüd on Sinu kord!

NB! Kuula sõnu ka ikka!

Kallid Sulle!