28 mai 2015

"Mõned kummalised naised" T. Vint


16 aktimaali ja16 lugu. Mõned paremad, mõned vähem puudutavad. Lood siis, maalid köidavad omanäolise pingestatusega nii ehk naa.

Idee mulle iseenesest meeldib.

27 mai 2015

"Mälestused" D. Foenkinos


Kõik sõnad, millega ma seda raamatut iseloomustada tahaksin, on juba ammuilma öeldud mu enda poolt. Nii nagu "Delikaatsus", on ka see siin järjekordselt hõrk ja humoorikas üheaegselt. Autorit paelub nähtavasti leina ja leinameeleolude kajastamine, sest sama teemat jätkab ta siingi. Ent ta suudab seda teha naljakalt ja luuleliselt ühekorraga.

Kuigi kandvaks sündmuseks võiks olla minategelase vanaisa surm, on vanaisast endast juttu vähe. On kõike muud. Ja see muu ongi võluv :)

Eraldi köidavad tähelepanu muidugi kõik need kaunid  kujundid, mida on tekstisse kaootiliselt peidetud. Neid tahaks kohe välja noppida ja üles märkida (milleni ma otseloomulikult kunagi ei jõua :)))

26 mai 2015

"Jõgi" Ketil Bjørnstad


"Jõgi" on Aksel Vindingu triloogia teine raamat, järg "Muusikale", sama hõrk ja sügav, ilmselt ka teataval määral raskepärane. Nagu norrakatel ikka kipub olema. Lisaks veel Lumeti võrratus tõlkes!
 
Nii nagu esimene raamat, on ka see pikitud ohtrate muusikaliste vihjetega, seega muusikainimesed loevad nähtavasti raamatut sootuks teise pilguga. Mind paelub Bjørnstadi puhul märksa enam noore meesterahva kujunemisest maalitud pilt, kõik need keerulised tundeelu võnked, teadlikult või alateadlikult tehtud otsused,põiklemised siia- ja sinnapoole. Põhiliinile lisaks on ta suutnud luua samavõrd haaravaid kõrvalliine, nii et juba see üks ja ainuke konkreetne raamat on nüansirikas ja köitev. Kui ühel hetkel on ilmunud ka triloogia viimane, siis peaks muidugi kõik kolm veel korraga üle lugema. Praegusel hetkel on kahjuks suur osa eelnevast ju ununenud. Näiteks Rebecca liin ei ole mulle esimesest raamatust üldse tugevalt meelde jäänud... Anja ja Marianne omad meenuvad justkui eredamalt.
 
Kuidas ma soovin, et kolmaski raamat tuleks veel Lumeti tõlkes...

25 mai 2015

"Rännumehe päevik" A. Nahkor


Mine sa nüüd võta kinni, mis selle raamatuga lahti oli. Ma nii ootasin ju seda ja esikaas oma pilvepiirilt kaugustesse kiikamisega mõjus kutsuvalt...aga sisu oli sel raamatul pea olematu. Mis samas ei tähenda, et tüübil reisides sisu poleks olnud - mõni lihtsalt takerdub hilisemates mälestustes liialt olmedetailidesse, mis omakorda ei kutsu aga lugejat autoriga ühinema, vaid pigem pelutab eemale.
 
Lisaks ründas kohe esimestel lehekülgedel mind enneolematu lihtlausete müriaad, millega võib ju mõnda aega vapralt võidelda, aga üldjuhul annan sellisel puhul mina esimesena alla. Nii et sinna nahka kogu mu praamilektüür tookord läkski, aga ainult ühel otsal - õnneks olen ma enamasti end rikkalikumalt varustanud ja nii sain seegi kord päästetud.
 
Ja edasi tulid oh heldus kui head asjad... Mis omakorda näitab, et mu üdini negatiivset üldmuljet ei saanud siiski mõjutada minu kallal samal päeval toime pandud jõhkrad meditsiinilised protseduurid, vaid see pidi ikka raamat ise olema, mis end ära nullis.

20 mai 2015

"Kuidas luua tüdrukut" C. Moran

Vastus on - ise, ikka ise.

Kummaline ja omamoodi raamat, mis mulle isegi sümpatiseeris. No Morani mahlakas ja lõikavalt aus stiil on mulle varemgi meeldinud, ent selle vaheda olemisega on nagu ikka see häda, et see kas meeldib või ei meeldi üldse. See siin, kuigi reklaamitud pigem noortekana, on sama portsu otsas. Ma usun, et leidub küllaga neid, kellele see EI passi kohe mitte. Ma heameelega soovitaks seda ka teismeliste vanematele lugeda, sest ega kohati oligi tunne, et see on pigem neile mõeldud. Siis aga keeras autor jälle fookuse noortele endile. Selline kord ühele-kord teisale suunatud raamat.
 
Ent kui roppustest ja ohtrast seksist mööda vaadata, siis... on see julge ja aus pilguheit ühe mõttetult mahajäänud linna kehvades oludes elava perekonna noore võsukese sisemaailma. Ilmselt äärmiselt autobiograafiline, ma kahtlustan, kuigi pole seda kuskilt kontrollinud.
 
Kaanepilt ja tagakaanetekst on muide eksitavad või igatahes mitte sisu edasiandvad.

16 mai 2015

"Saare võimalikkus" M. Houellebecq

Mitte just kõige helgem raamat, mitte et sellist üldse söandaks Houellebecqilt oodatagi.
 
Mulle näib, et ta lahkab kogu aeg aeg samu teemasid, nii et kui keegi küsiks ühe või teise raamatu kohta, siis ei suudaks ma neid enam eristadagi :) Vananemine ja selle füüsilised ilmingud oleks läbi kirjasõna autori jaoks nagu kõige jälgim ja tülgastavam nähtus üldse. Nooruseihalus ja ülistamine aga liigselt võimendatud ja teenimatult pjedestaali kõrgeimale astmele tõstetud. Eks see ole muidugi ka taotluslik, ent ühel hetkel ka omamoodi väsitav juba.
 
Odavaid reklaamivõtteid kasutab autor niisamuti endiselt. Ohtralt seksistseene pikkides on ju lootust, et raamatut loevad ka need, kes tema utoopiliste tulevikuvisioonidega kaasa ei viitsi mõelda. Seegi trikk on tuttav varasematest raamatutest.
 
Lõppkokkuvõttes oli siin häid ja asjalikke mõtteid ja lõike küll, millele võiksin alla kirjutada, ent kohati kiskus ikka liiga muinasjutuks kätte. Kergete killast see lugemine ei ole, seda ma ütlen, nii et öökapile ärge sättige raamatut. Ja üldsegi, lugege enne suve läbi, sest ka suvelugemiseks see ei sobi.  
 
 

 

15 mai 2015

"Tartu kevad 1996" Sami Lotila


Lotila mingit eelmist üllitist juhtusin ma eksikombel lugema kunagi basseini veeres jalgu kõlgutades. Oli vale aeg ja koht. "Tartu kevade" jaoks suutsin ma tiba paslikuma koha leida, seega ma lugeda suutsin küll. Lõpuni isegi.

 Üheksakümnendad on selline valuline  aeg eestlastele, et ega eriti palju varem poleks ta tohtinudki nende memuaaridega lagedale tulla. Täna pole see enam probleemiks. Siirderiigi zombie´sid küll veel leidub, ent kindlasti mitte säärastes kogustes nagu tollal. Võime öelda, et see etapp on nüüd ajalugu?

Muidu oli selline Lotilale omaselt mahlakas, kõnekeelne, humoorikas ja ärapanev nagu oodata oligi. Kerge ja mälestusterohke.

Toimetajakätt oleks see raamatuke muidugi hädasti vajanud...

14 mai 2015

Punane auto


Maikuu Tähekeses võib lisaks igasugustele põnevatele teemadele lugeda ka õpetliku loo punase auto seiklustest, mis siiski õnneliku lõpu leiavad :)

Elektroonilises versioonis kõlab lugu paraku kui astmaatiku viimane hingetõmme... mina ei tea, kuidas see nii juhtus :)

13 mai 2015

"Kulinaarsed vested" Carl Mothander


Nagu arvata oligi, siis midagi nii apetiitset ja nauditavat pole ammu ette jäänud. Ja ette jäi see oi-oi kui ammu:) Esmalt laenutasin selle, ent hoidsin maiuspalana (ma jätan paremad palad alati viimaseks) ootel. Aega kulus loomulikult omajagu... Edasi mäletan ma seda hommikut, mil "Kulinaarsed vested" kätte võtsin... ja lehekülg hiljem raevukalt käest viskasin (see oli nüüd piltlik kujund, märkusena neile, kes usuvad, et ma raamatuid loobin ;)). See oli lihtsalt nii kujuteldamatult hea, et ma teadsin, et pean selle endale isikliku eksemplarina hankima.
 
Tolleks hetkeks ei olnud seda aga enam igas raamatupoes saadagi. Tüüpiline. Kuniks ma selle sain, oli mu laual juba uus ja kiire raamatupakk ootamas ning kallis Carolus pidi järjekordselt ooterežiimile jääma.
 
Kui ma järgmisel korral selle kätte võtsin, sain vaevalt peatükk-paar lugeda, kui tundsin, et koht on vale :) See oli minu jaoks puhtalt Hiiumaal, või mõnes teises looduskaunis, kuid kindlasti mõisaaegses paigas lugemiseks mõeldud lektüür. Järelikult... uuesti panin raamatu käest ära.
 
No ja läks aega mis läks, ent viimaks oli Caroluse tund kukkunud. Minu oma ka, sest ma langesin lugemis- ja gurmeenaudingute võrku. Milline mahlakas ja voogav stiil (tõlkinud Anu Saluäär, kes teeb rootsi keelest tõlkides sama, mis Lumet norra keelest, vähemasti mulle on hakanud nii tunduma). See tänaseks kadunud maailm, kuhu Mothander meid viib on nagunii minu tassike teed, ent seesuguste pildikeste ja kauni keele läbi veel tuhatkordselt enam nauditavam.
 
Kulinaarsest poolest rääkimata. Mothander on ära tabanud hea toidu saladuse - piisake kangemat kraami päästab pea iga roa :))) See toimib, ma võin kinnitada ka sadakond aastat hiljem. Tõsi, ühel korral olen alt läinud. See juhtus siis, kui üritasin paralleelselt hakkama saada pika telefonikõne ja pasteediteoga, mis aga tipnes sellega, et uputasin pasteedi liigsesse brändisse. Ainus, kes hiljem pasteeti sõi, oli mu eluõieke, kusjuures veel kiidusõnade saatel. Mina sain aga kaks nädalat külmikut tuulutada, et vängest alkoholihaisust vabaneda.
 
Raamatust endast ma nüüd ei rääkinudki, ent see on ju miniatuurne niigi, nii et ma ei saa teilt avastamisrõõmu võtta.

12 mai 2015

"Matused ja laulupeod" Mari Saat


Haakus mõneti Tõnn Sarve "Ülestunnistusega", kus ühel eluetapil on aeg sealmaal, et autor hakkab tagasi vaatama. Meenutab ja vaeb olnut,või pigem siiski seda esimest. Vaagida ja analüüsida ei viitsi enam eriti keegi. Seetõttu oli neis ka korduvaid teemasid ja lähestikku lugeda pole mõtet.

Mõnikord mulle tundub, et see kõik on juba olnud, see kõik on juba kirjutatud... mitu korda veel... Teisalt,kui võtta raamatut ainuisikuliselt, siis pole midagi ette heita. Lihtsalt,nii leierdatud tundub see puha. Küllap on see meie rahva ühine taak, mis otsib väljapääsu,tuleb endast välja kirjutada, ja paratamatult teeb seda igaüks üksi, uskudes, et tema kogemus, tema mälestused, tema valu,on vaid talle omased. Vaid tema teab tõde ja tunneb ülimat valu.

Lõpuks kirjutavad kõik aga ikkagi ühte ja sama lugu, pisukeste variatsioonidega ehk.
Ega see nüüd mingilgi moel paha lugemine ei olnud, seda ma nüüd öelda ei tahtnud :)Kuigi välja vist kukus sedamoodi küll :))) Hea oli.

11 mai 2015

"Lõpetuse ingel" Tõnu Õnnepalu

Kui mina Hiiumaale jõudsin, siis oli Õnnepalu juba muidugi sealt jalga lasknud, sedapuhku siis vist Vilsandile. Helgemaid noote ei ole Õnnepalu päevadesse isegi mitte asukoha vahetus toonud, ent ilmselt ei otsigi ükski lugeja neid enam tema teostest.

Hoolimata kõigest näib mulle, et rahu on sellesse raamatusse rohkem siginenud. See on selline... lõpu rahu. Või mingit laadi vaherahu tegemine kunsti ja teatri ja kirjanduse pealtnäha suurte, kuid teisalt tähtsusetult väikeste püüdlustega. Või tagasipöördumine algusesse, lihtsusesse.

Selline nukrusest tihedalt läbi imbunud varasügisestest meeleoludest kantud mõtisklusteraamat.

10 mai 2015

Aprillis oli asju....

Laiskus ja lohakus vohab siin blogis, seda ma ütlen. Kuu aega pausi, mis oleks võinud tont teab kui pikaks venida (viimaste päevade sutsakad ei lähe arvesse, neid ma hakkasin laduma lihtsalt seetõttu, et midagigi loetust mäletada) ja suisa pikaks ja järjepidevaks vaikimiseks kujuneda, sai nahaalselt rikutud. Või tibakese motivatsiooni juurde.
 
Kuigi ei saa väita, et asi pelgalt motivatsioonis oleks. Mõnikord trügib elu ise hoopis vahele. Kõik need vahvad inimesed, keda näeb liiga harva. Kõik need toredad paigad, kuhu tahaks üha sagedamini sattuda. Lisaks tegi Hiiumaa mu ära, mis on eriti raske juhus. Aga ma arvan, et aprillis oli üldse palju toredat, mis väärtuslikku lugemisaega röövis. Oli teatrit, kontserte
 
Foto: Sakala keskus
 
 (kontsert-õhtusöögile ootame igatahes järge!).
 
Pulm koguni...
 
Pulmaveini oksjonil oli minu minikoopia igatahes agaram ja hakkajam kui mina või mõni teine täiskasvanu :)))) Aga noh, ma kartsin ju peigmehe musi, sellest mu liigne tagasihoidlikkus, Oleks teadnud, et pruut mind suudleb, oleks innukam olnud :)
 
Oli hulganisti kohtumisi. Kaugeim neist ilmselt Ingrid - lehvitan! Oli ühe maikuu Tähekeses ilmunud lastejutu sisselugemine  jne. Ime üldse, et midagi lugeda olen saanud.
 
Samas, positiivselt poolelt läks äsja minu porgandi-süütus, mis tähendab, et nii mõnigi Tallinna ots saab nüüd raamatu meeldivas seltskonnas veedetud. Kui aus olla, siis õnnestus mul üks päev koguni bussis sadakond lehekülge nagu naksti lugeda. Mis o n ime! Sest ma olen teada tuntud sõidu ajal lugedes iiveldaja.
 
Igatahes on nüüd hea teada, et kui ma muul ajal ei saa mahti lugeda, siis iganädalaste sõitude ajal ehk siiski.
 

09 mai 2015

"Ülestunnistus" Tõnn Sarv


Mõtted ja mälestused. Ilmselt eriliste kirjanduslike ambitsioonideta, aga kas peabki neid olema? Tõnn Sarvel on seljataga parajalt hoogsate pintslikaartega tõmmatud elu ja sellest elust ta räägibki. Ühest ja teisest teemast, nii nagu need mälestused pähe on tulnud, kergelt ajalisse järgnevusse asetatuna, ausalt, või nii mulle vähemasti tundus.

Kes on tema blogi jälgija, sellele passib ka raamat. Sama voolavalt ja arutlevalt jutustab ta ka raamatus.

08 mai 2015

"Meie" D. Nicholls


Üle pika aja üks tõeliselt võrratu romaan!
Sellised raamatud taastavad usu taolistesse üllitistesse.

On üks lahutuse lävel seisev perekond, on üks suvi, üks Euroopa ringreis, hilisteismeline noormees. Sellest kokku saab ju hea loo, eriti Nichollsi sulest. Tema eelmine "Üks päev" oli juba paljutõotav, aga "Meie" on veelgi parem mu meelest. Mõni kohe oskab.

07 mai 2015

"Uus maa minu akna taga" Theodor Kallifatides

Filosoofilised mõtisklused lõimumisest, päris tabavad ja ilmselt ka valusad. Autor on aastakümnete jooksul saanud/jäänud võõraks sünnimaal Kreekas, ent pole ka "uuel" kodumaal Rootsis lõpuni omaks saanud. Iseenesest paljude rännuliste saatus, lihtsalt Kallifatides on osanud leida need murdepunktid, mis kord ühele, kord teisele poole sellises staatuses olijat kallutavad. 

Kui nüüd tõmmata paralleele Ivanoviga, kellega nad lahkavad sarnaseid teemasid oma teostest, siis Kallifatidese mõtisklustest kumab positiivsust oluliselt rohkem. Ta ärgitab lugejat kaasa mõtlema, mõistma. Ivanov tekitab minus pigem muserdatust ja teistpidi ärritust. Ehk on see taotluslik, tont seda teab.

06 mai 2015

"Kuutõbise pihtimus" Andrei Ivanov

Ivanovi triloogia viimane raamat. Kuigi need raamatud on omavahel nii lõdvalt seotud, et kannatab ka eraldi lugeda. Minu silmis on need niigi ühte sulanud - lugu ketrab, hala jätkub, masendus ja äng matavad lugeja enda alla ning mingit erilist valguskiirt ei kuma kusagilt. Mõned tegelased tulevad kuskilt mälusopist tuttavad ette, aga muidu vahet pole, et midagi eelmistest raamatutest ei mäleta.

Ma, järjekordselt!, nautisin hoopiski Taani maastikke ja inimesi. Mis vist autoril nii mõeldud ei ole, sest tema poolt peategelase suhu ja pähe pandud mõtted on kõike muud kui helged ja lootusrikkad. Must-lagi-on-meie-toal tunne on siin raamatus läbivaks.

Seekord suutsin siiski lõpuni lugeda ja väga viga ei olnudki. Eelmist raamatut ei saanud kuidagi minema.