30 juuli 2015

Kohvikutepäeva ettevalmistused, vol 2



Iga järgnev praam on täna toonud kellegi või millegi meitele juurde. Kaks kolmandikku toolidest on täitsa nagu olemas, ülejäänud laekuvad omas tempos. Mõnel laual on koguni jaladki all olemas, mõnel veel mitte. Potike keeda end on samuti kohal. Ja palju muudki. Kõike ei hoomagi, sest õu elab oma elu - keegi tuleb, keegi läheb, keegi tõstab midagi maha (peale ei pane õnneks keegi midagi).

 Ilm pidas end päeva esimeses pooles ka kenasti üleval, hiljem muutus tujukamaks. Veel on tunne, et aega on maa ja ilm.

Põletavam teema kui kohvik ise on hoopis tõdemus, et neil päevil tuleb kuidagi ära majutada veerandsada inimest :)



29 juuli 2015

"Pimeda mehe aiad" Kaur Riismaa


Romaanivõistluse võitja, väärikalt igavikuline ja õrnluulelise keelega. Mõnel üksikul hetkel trügivad ka olmelised teemad sisse, mõjudes siis võõrkehana ja tekitades pisukese dissonantsi.

Teemavalik igati aktuaalne - näikse, et neid umbluu-usku tegelasi ujub juba iga kivi alt välja. Härra Koi on siin raamatus sedapuhku siis see tegelane, kes selle udujutuga raha kokku ajab ja jõukaid vanaprouasid jalust maha niidab.

28 juuli 2015

Kohvikutepäeva ettevalmistused, vol 1


Esmaspäevased ettevalmistused andsid niidetud muru ja... khm-hm päikesepaiste. Mitte et selle viimasega oleks nii kaua enne reedit midagi peale hakata:) Algus on väga ilus, aga ühtlasi ka väga tühi. Veel.



Teisipäev tõi puidulõhna ja lihvimistolmu. Neist peaks kuldsete käte abil saama midagi laualaadset. Või isegi väga-väga lauad. Aega annab arutust.



Ka väiksed töövõidud on võidud, kas pole? Ma olen varsti ekspert pudelitelt etikettide maha võtmises. Ütleme nii, et Mehhiko tequila teeb iga kell silmad ette Gran Castillo veinipudelitele, mille sildid on küll vist Super Attackiga liimitud.

27 juuli 2015

"Vastassuunavöönd" Kaja Sepp


Lühijuttude kogumik, mida lugedes esiotsa võitled tekkiva lühisega autori suhtes - autor täna vs autor kirjutamishetkel. Tegelikult on lood kirja pannud ikka verisulis inimene, nii et kui selle mätta otsast vaadata, siis on kõik väga tubli!
 
Lugudest endist rääkida on mul aga kuidagi keeruline, oma stardipakku me ju muuta ei saa, või mis. Kuigi iga novella tegelased on uued, on siin siiski ühine nimetaja - naine 90-ndate alguses Eesti Vabariigis. Kes on sel ajal elanud, sellele ütlevad need märksõnad kõik. Mida ütleb see tänastele noortele, seda ma ei tea, aga tahaks teada küll :) Või mida nad mõtlevad pärast lugemist... 
 
Ma usun, et oli minu õnn seda tollast õhku vaid ääriveeri ja möödaminnes nuusutada. Pidi ikka mõistust ja tarkust olema tol ajal normaalseks jääda, küllap paljudel ka katus sõitma läks ja kole on mõelda, et oleks nii ka endal võinud juhtuda (läks napilt, rõõmustagem!).
 
Juttude naistegelased muutuvad lugu-loolt vanemaks (aga muidugi mitte piisavalt vanaks, eks nad noorteks ja varakeskealistesks jäävadki) ja vastavalt muutuvad ka nende (pseudo)probleemid. Mõned teist mäletavad, kuidas mingis vanuses ja eriti 90-ndate alguses (või ma idealiseerin nüüd?) oli eluküsimuseks noormehe leidmine, see kippus juhtuma ikka kuidagi mõne sõbrannaga kahasse, hääletamised, ühikaelu. Ühel hetkel, kui see kõik läbitud etapp oli, järgnesid noore pere õnneuimas, ent kiiresti keeruliseks muutuvad algusaastad, talongimajandus, peagi laenutaak (sest õnn, see on ju ometigi  suurem maja ja uuem auto ja kaugem reis), karjääri edenemine või siis liiga aeglane edenemine ja palju muud..
 
Kui pere- ja tööelu paika saadud, oli vaja endale uued probleemid tekitada/välja mõelda - firmapeod ja tekkivad suhted, väiksed rinnad ja lotendama hakkav nahk jne, jne. Ja kuskil kõige selle vahel oli... mingi lõputu rahulolematus, põnevuse otsimine, vajadus edasi liikuda, kuhugi jõuda, midagi saavutada. Mis näitaski ilmekalt, et ei parem töökoht, kõrgem palk, leitud mees ega muu taoline atribuutika seda rahulolu ikkagi saa garanteerida - see kõik on kinni ikka ülemisel korrusel (ka sellenimeline jutuke oli seal olemas, lihtne, ent tabav muide).
 
Väikese üllatusena tulid mõned fantaasiarikkamad lood (mõistate küll, ma ei taha siinkohal seda koledamat u-sõna kasutada, sest tegelikult need lood ei olnud sugugi halvad), neist lemmik oli vaieldamatult "Soovide täitumise öö". See oli kurb lugu, seda küll, kuid mitte ema-tütre liini poolest, vaid just nende vastutulijate soovide poolest.
Nüüd on paras võtta aega ja teha üks pisuke mõttepaus.
 
 

25 juuli 2015

"Siluett" J.-C. Mourlevat

Nende novellikogumikega on alati paras riskibisnes, et kas saad sealt üldse midagi või jääd tühjade pihkudega. Kehva romaani otsa sattudes astud justnagu korra ämbrisse, aga novellikogumiku puhul võib seda juhtuda paarkümmend korda koguni. Ja nagu sellest veel vähe, siis on kõige selle jama autoriks enamasti üks ja seesama isik veel ka :)

Siit täitsa sai midagi, mõni parem, teine mitte nii väga hea looke.
 
Paremate välja peilimiseks on iseenesest väga tõhus ja vanamoeline meetod - kas jääb ka pärast raamatu sulgemist meelde ja kummitama või kaovad ühes esimese tugevama tuulega kahe kõrva vahelt ära. Mu lemmikuks (ilmselt see ei üllata ju kedagi, aga ma siiski mainin, et see mu lemmik on) sai "Mineviku kesksõna". Põhimõtteliselt on see ehe hoiatuslugu minusugusele :)
 
Lugu on ühest vallalisest pensionärist, kelle päevadel suurt muud mõtet peale intervjuude jälgimise ja sealt vigade otsimise nagu ei olegi. Kui siis üks konkreetne poliitik kordab ülesastumistel üht ja sama viga, ostab too kõnealune elumõtteta (või siiski elumõttega...?) tüüp Maurice Grevisse´i "Le Bon Usage´i", mis  on siis prantsuse keele grammatika laotatuna 1632 võluvale leheküljele. Edasi on kaks varianti, mis selle pagana poliitiku ja ostetud raamatuga peale hakata - pähe lüüa tollele või sisse sööta.

Plaan hea ja paika pandud, asub tüüp teele saatuslikule kohtumisele, satub aga paraku kokku teise samasuguse tüübiga. Ei, too pole keelepede,vaid hoopis puhtuse fanatt ja talle on ammu närvidele käinud esimese tüübi puudulik isiklik hügieen :) No ja tema on ostnud Larousse´i "Meditsiinientsüklopeedia", mis oletatavasti oluliselt õhem ei ole, sellega ei ole tore vastu pead saada... ma arvan.

Noh selline lugu, see jätkub, aga ega te lootnud, et ma kogu loo nüüd siinkohal ümber jutustan :)  

23 juuli 2015

Uusi kogemusi

Ma olen muulukatest ilmselt seni ainult raamatutest lugenud. Pidanud neid siis, vastavalt oma loomingulisele lähenemiseleja hetketujule, tont teab millise marja teiseks nimeks:) Hiiumaa ent õpetab.


Õpetab, et muulukad on ühest küljest täitsa nagu metsmaasikad, aga samas ikka totaalselt isemoodi. Neid kaugusest silmates on rõõm muidugi enneolematu - kus ikka muulukas kanda on kinnitanud, seal on teda väludena, nii et roosatab. Eks ta ämbrissegi koguneb hõlpsamalt kui metsmaasikas ise, sest kabariidid on igatahes korjaja kasuks. Ideaalne, kas pole?
 
Siis aga hakkab vigu ilmnema. Pole see värv ju päris see, mida vana metsmaasikamoor ootaks. Muulukas jääb sõltumata oma küpsusastmest ikka pigem roosaks, tupplehtede juures olev osa aga sootuks valgeks või roheliseks. Lõhn ei kannata kriitikat, sest seda eriti polegi. Muuluka maitseomaduste kirjeldamiseks kerkis mu huulile aga üldse sõna "läge" (vahet pole, kas selline väljend me keeles ülepea olemaski on:)). Ju ma aina ohkisin, kui lääge ja läila see mari on, et lägedaks ta sai ja selleks ka jäi. Magusust ongi tal küllap enam kui metsmaasikas, samas maitsest jääb igatahes puudu. Ei tea, aga ehk sobiks neile duett tõeliste metsmaasikatega - üks annab kogust ja magusust, teine omakorda maitset ja värvi ja lõhna.
 
Praegu vaatan, et muuluka leviala ongi pigem Põhja- ja Lääne-Eesti, nii et ma ei hakka end halvasti tundma nende kehva tundmise osas :)
Ja oma elu õiekesega pahandasin ka vist ilmaasjata, kui ta sajandat korda neid murakateks nimetas ja mina aina teda parandama pidin. Selgub, et vanarahvas ongi neid pigemini murakaiks pidanud - põldmurak, paemurak, maamurak jms.
 
P.S. Ma jäin mõtlema siin, et kui Lõuna-Eestis on muuluka nimeks olnud rämm/rämma, kas siis "rämmeld" oleks nagu muulukate kasvukoht? Ma tean ju üht suuuuuurt Meelis Rämmeldi fänni, kes selle info peale küll padavai metsa poole peaks silkama, eks ikka muulukaid korjama. Või ups, vabandust, ikka rämmasid :)

22 juuli 2015

"Harold Fry uskumatu palverännak" R. Joyce


Selline keskpärane naistekas või midagi. Algus läheb hooga käima, aga siis kuskilt keskpaigast edasi hakkab üks paigaltammumine ja mämmutamine, kohati viskab sisse ka haiglased liinid.

Aga see algus ja lugu ise sel momendil, on haarav ja eluline, abielu anatoomiline pool lühidalt ja asjalikult edasi antud. Midagi nagu on, aga samas täit naudingut ikka ei saa kätte. Paar viimast peatükki jäidki lugemata - ammendas end lihtsalt.

Suviseks lugemiseks piisab vast.

P.S. Tõlge om hää! Mõned kenad laused ja sõnapildid.

21 juuli 2015

"Joonista valgus" Lea Dali Lion

 
Kiitus eeskätt autorile endale, ent ka kujundajale. Ükskord ometi on seis selline, et kujundus haakub igati sisuga, ilus ja armas on ka.
Lugu ise... on samuti ilus, õpetlik ja ehe. Muidugi jääb sinna küsitavusi, kuid nii peabki, sest iga lugeja võib vastavalt oma tasemele siis vastused leida või oletada. Või niisama huupi lahmida, mis meile ju ka sageli meeldib.
 
Mulle meeldib, et raamatus on suudetud säilitada see nn loomulik arengujoon. Ilmselt on see ju suuremalt jaolt kirjutatud ikkagi nüüd hiljem, pärast paljusid juhtumisi, ent see isiklik areng on selgelt tajutav. Emotsioonid on väga siirad ja realistlikud, küllap on abiks ikka mingid päevikulaadsed märkmed või ülestähendused ka. Edasi hakkab järk-järgult maad võtma oma intuitsiooni arendamine ja usaldamine, erinevate abivahendite katsetamine, sellega seotud mõtted ja tunded. Selline kindel ja selge muundumine.
 
Eks siin on kurvastavat ikka ka, näpuotsaga. Kuidas saavad oma lahingud peetud need, kes peavad tegema seda siin ja nendes tingimustes? Või siis see "omapärane" naaber, kelle peale mõeldes ma ausalt öeldes ei teagi, kumb neist õnnetum inimene on :)
 
Lõpuks hajus see tervisega seonduv aga sootuks ära, oli see taotluslik (et mis sest tondist ikka toita) või lihtsalt kadus päevakorrast... Teisalt on mul tunne, et siin võiks olla ainest järjele.

20 juuli 2015

Näitab ka oma teist palet...

 
Hiiumaa on otsustanud ka oma meeldivamat palet näidata (valetan, tegelikult tegi Hiiumaa mu ju juba esimesel korral ära), väikesed vimkad on seni aina asja juurde käinud. Nüüd tulid siinsed metsad mu ahastavatele palvetele vastu ja avasid oma metsmaasikavarasalved mullegi :) Kui nüüd kukeseened end ka ilmutaks, oleks kõik juba tipp-topp.
 
 Noh, väike puuk käis ka ikka asja juurde, seda jah.
 

Kadakamarjad on nii meelitavad, kui ma vaid oskaks neile piisavalt rakendust leida. Vihjed on teretulnud!




18 juuli 2015

"Minu Eesti: Mis juhtus?" Justin Petrone



Ma tegin sel raamatul kiirlugemist - tahtsin kellegi nädalavahetusel õnnelikuks teha ja ruttu rmtk tagasi viia, et uus laenutaja saaks selle võtta. Tegelikkuses jõudsin ma muidugi tund enne rtmk sulgemist ja ilmselt järgmine õnnelik ikka ei jõudnud sellele küüsi taha saada :) Tema kaotus!

Mul oli selle ramatuga seoses päris mitu ja päris asjalikku mõtet... Aga kui ma siis töölt koju marssisin, siis... Mööda Väike-Turu tänavat tuli midagi, mida iga päev juba ei juhtu. Eriti Viljandis, mida ka kõnealuses raamatus on pommiauguks tituleeritud (mitte autori enda poolt, lisan vahemärkusena). Nimelt tuli mööda imeilusat munakiviteed mööda arvestatav kogus pikki, noori, heas toonuses ja soojendusdressis mehi. Ma vaatasin korra, siis veel teisegi, lõpuks seisatasin kulm kortsus - ja siis tegin kähku vehkat.

Noh, kui Fellini nurgal niitis mu peaaegu et jalust Tiit Sokk, siis oli isegi minusugusel blondiinil, vabandust, endisel blondiinil, asi klaar.

Jeerum, aga mitte korvpallist ei tahtnud ma rääkida, kuigi ma mainin veel ära, et mängus on ka taanlased ;)

Felliniga seoses...Kui ma eile rmtk-st "Minu Eestiga" tööle kõmpisin, siis oma viimase aja harjumusele kohaselt ma lugesin, kõndides, aja kokkuhoiu mõttes, eks ole. Ja jõudsin raamatus vist leheküljeni 11, kus oli juttu Fellini tualetist (muide, ma pole siiani seal käinud, nagu ka mitte üheski lennuki tualetis :D) ja avastasin siis, et olen täpselt Fellini ees :) Milline täiuslik ajastus. Kirsiks tordil olid nurgalauas end õdusalt sisse seadnud Trad. Attacki liikmed. Täna, kui sealt taas möödusin, et raamatut tagastada, olid kohad sisse võtnud Curly Stringsi liikmed - kahjuks ei olnud kumbagi koosseisu "Minu Eestis" mainitud. Ilmselt juhtub see "Minu Eesti, 4."

Samas oli see üks tõeline raamat Viljandist :) No ausalt, see esimene, Tartu-pool, suisa kahvatus viimaks, sest Viljandi teeb Tartule iga kell ära onju. Iga tänav, iga maja, iga nimi kõnetas ja ütles midagi. Üldiselt see oligi ood Viljandile, väikeste eranditega, aga neid ma ei teinud märkamagi. Meie Roheine Maja, meie Fellin, endine A ja O, Lossikad, Muksimaja, Kondase keskus, isegi minu töökoht, ka mu ema töökoht

Milline see raamat siis oli? Kes otsib tuttavat nalja ja aasimist, see seda siit leiab, igatahes. Aga kurb oli ka, valus koguni. Täpselt nii nagu Justin kirjeldab, nii ongi - eestlane rabeleb aina töötada (ei pea silmas ainult seda va äraelamiseks tehtavat tööd, ka muidu) ja arvab, et see ongi elu. Siis imestab, kui kõrvalt sõbrad kaovad, mõni lihtsalt, mõni manalateele, üllatub, hämmeldub. Aga kui need sõbrad veel olemas on, siis raiub aga oma tööd teha ja aega ei leia. Ikka veel ei õpi eestlane, et ainuke, mida laialt käes on, see ongi aeg ise. Elu nautimine on eestlasele endiselt patt, need vähesed, kes juba julgevad, ega need on põlu all kah. Seega täidab see raamat igatahes oma eesmärgi, kui juba vähemalt kolm eestlastki päästetud saaks, töösurmast näiteks.

Muidu oli ilus ja armas raamat - lugege! Ja ärge nautimist unustage!


P.S. Ma olen tänamatult vähe pööranud tähelepanu Minu-sarja raamatute alapealkirjadele... Uue kujundusega hakkavad need märksa enam silma.

P.P.S. Alates homsest hakkavad ilusad ilmad, ja nii viis nädalat jutti.

17 juuli 2015

"Minu Reykjavik" Tui Hirv


Üks mõnus hiliste õhtutundide kaaslane see "Minu Reykjavik". Kuidagi kutsub lugema vaikuses ja rahus, kui päevased sagimised on seljataha jäänud. Rändad autoriga tasapisi kaasa ja kulged mingitel argistest nii erinevatel radadel.
 
Mulle sümpatiseeris ka autori omamoodi  (näiliselt) vastuoluline isiksus - ühelt poolt on temas ja tema stiilis mingi väljapeetus ja elegants, teisalt jäägitu lapsemeelsus ja ehedalt siiras maailmaavastaja. Ja teravmeelset huumorit leiab niisamuti, mis avaldus eriti hästi mõnede peatükkide lõpus... Kulged ja uimerdad lugejana rahulikult läbi teksti... ja siis äkki plaksti! viimase lausega pannakse rasvane punkt teemale :) Mõnus!
 
Siis veel need paralleelid Taaniga, neid oli õige palju. Vanast heast Taani stiilist jutustas Hirv isegi korduvalt, ent seda kumas tekstist siin ja seal nagunii läbi. Mälulüngad hakkavad mul aga ka tekkima, sest pidin väiksel sekretärineiul laskma emale kiirkõne võtta, et mis ikka selle Taanis potti pistetava singi nimi oligi :) Oli küll suht sarnane selle islandikeelse vastega (mida ma arusaadavatel põhjustel siia välja ei kirjuta". Ah, ja siis veel kõik need pruunid kartulid ja kapsad!

15 juuli 2015

"Jutuvestja" Jodi Picoult

Mul on tunne, et tegemist on paeluva loo ja hea sulega autoriga, ainsaks nõrkuseks ehk vaid vale kirjastaja ja vale tõlkija kätte sattumine meie armsal Maarjamaal. Esiteks on raamatu esikaas eksitav - selline klišeelike armastusromaanide stampkujundus, mis sunnib kiiremal sammul mööduma. Teiseks aga... ah, mis neist lapsustest ikka kõnelda, jäägu need sinnapaika.
 
Loeb ikka lugu ise, eks. Taas komistasin juuditeema ja holokausti otsa, mistõttu kippusin alailma võrdlema "Komandandi tüdrukuga". Olgu siinkohal öeldud, et see viimane ei kannata võrdlust välja. "Jutuvestja" on kordades parem, lugu ise oluliselt toekam, hõlmates eri põlvkondi, eri vaatenurki.
 
Teema on raske, kohati ka selle lugemine. Seega jäi kriipima rohkem kui "Komandandi tüdruk". Ja lugejat hoidis paremini ka konksu otsas, seda peab raamatu kiituseks küll ütlema - ma viitsin viimasel ajal harva öiseid lugemismaratone teha.

14 juuli 2015

Kas maasikate puhastamine võib meeldiv olla?





Jah, võib küll. Eks ta ropuks ja määrivaks jääb endistviisi, aga üks käsi saab siiski roosarünnakust säästetud. Mis seal pattu salata, mugav ta ju on, kuigi kummastav ka - pea iga mugula ja vilja jaoks on juba oma spetsiaalne puhastaja-koorija-tükeldaja-viilutaja olemas.

Ja mis peamine, naljakas on. Kogu see protseduur. Mõjub nagu kirurgiline lähenemine mammudele.

11 juuli 2015

Minu imeline aasta

... sai eile läbi.
Loomulikult ei pruugi see ainsaks jääda, aga märgiliseks ehk siiski.
Pildiloleva eilse kingituse kaane siseküljel olev tarkusetera on seda enam kõnekas.

Elagu meie kiina-käänulised teed ja ühtlasi ka meie kaaslased sel teel!

Aitäh, mu kallid!

04 juuli 2015

"Reisikirju" Fred Jüssi

Sama ilus ja valus nagu kõik Jüssi kirjutised. Vaid selle vahega, et tema siinsetest mõtetest suurem osa on kirja pandud juba mõnikümmend aastat tagasi, samas kui muu üldsus on nende tõdedeni jõudnud alles lähiminevikus. Olgu sellest kaitsealad, turismindus, liigtarbimine või ebamõistlik toitumine.
Jüssi lajatab ikka otse ja ausalt.
Need on nüüd need pisukesed mõttekillud, mis raamatus siit ja sealt välja tulevad, muidu on tegemist ikka rännujuttudega. Põhjalik, ilmselt mulle ka sümpaatseim, oli siin Fääri saarte lugu. Ja muidugi Lapimaa! Sõnaga, palju põnevaid kohti ja autori vaikseid mõtisklusi neis paigus.