04 jaanuar 2016

"Lindvistika ehk metsa see lingvistika" Valdur Mikita


Otsapidi jõuan jõulukinkide lugemise juurde. Muide, selles raamatus on vaieldamatult üks minu lemmikumaid pühendusi :)

Üdini minulik raamat. Kui ma üldse mõne kriitilise märkuse tahaks teha, siis oleks see suunatud mõttetus kogustes ja lohisevate võõrsõnade pihta. Niiviisi on hõlbus lugejaid eemale peletada. Õnneks on kõik muu selle lektüüri juures rõõmustav.
 
Esiteks teeb Mikita seda, mida meist vähesed teevad - Eesti ja eestlaste kiitmine, positiivse väljatoomine. Levinud on ju ikka pigem suhtumine, et ah mis meie, meil pole midagi, kõiges oleme viletsad ja vaat´ kus ikka teised... Mulle meeldib mõte, et rõhutama peaksime ennekõike seda, mille poolest oleme rikkad ja erilised.  
 
"Eesti on omamoodi liikide, koosluste ja muinasjuttude lõppjaam, pelgupaik maailmas üha haruldasemaks muutuvatele mõtteviisidele. Meil on piisavalt materjali, et sellest sepistada üks vägevamat sorti müüt. Paljud inimesed, kes satuvad Eestisse esmakordselt, tajuvad siin midagi kummaliselt ürgset ja paganlikku. Meil endal on seda hoopis raskem näha, seetõttu ei oska me ka oma unikaalsust sõnastada. Me hindame ennast pigem selle alusel, mille poolest me teistega sarnased oleme, mitte selle järgi, mille poolest me neist erineme."
 
Teiseks, Mikita paneb mu uskuma, et ma siiski päris peast põrunud ei olegi. Ma näen, kui palju kiikse, mida ma kartsin ainult enese pärusmaa olevat, on siiski laiemalt levinud. Et need on lihtsalt... eestlaslikud. Ma tunnen end kohe poole normaalsemana :))) Lisaks kinnitab see minu mõtet, et peaks püüdma talletada oma lapsepõlve mälestusi - järgmise põlvkonna jaoks on see juba puhas ulme.
 
"Viimase kolmekümne aasta jooksul on laste liikumisruum vähenenud umbes kümme korda. Tänapäeva lapsepõlv on mõnes mõttes palju ahtam. Umbes samas suurusjärgus on vähenenud aeg, mida vanemad kulutavad oma lastega vestlemiseks. Lapsed on surutud üha väiksemasse ruumi, kuid kõige süngem on, et see ruum on tühi - seal pole ei inimesi, ei loodust. Lapsepõlv koosneb tänapäeval tükikesest asfaldist ja nutitelefonist. Vanematel pole enam aega, lastel pole enam ruumi - tagajärjeks on tervete põlvkondade zombistumine, masendav funktsionaalne autism."
 
Hoolimata sellest eelmisest tsitaadist on "Lindvistika" tegelikult pigem heatuju-raamat. Paneb selga sirgu lööma, rõõmu tundma, mõtlema. Eestlase olemus on nii mõnusmuhedalt kokku võetud ( a la toidusõjad, igamehearhitektuur, nn hirmude atlas jms). Pagan küll, mitte millelegi ei saa vastu ka vaielda, sest just nii see oligi.

Oo jaa, siis veel see silmaussi-mäng! See oli nii äge ja põnev, aga ma kuidagi vaistlikult sain aru, et see on midagi sellist, mida teistele on võimatu selgitada ja ega ma üritanudki. Mina seda küll otseselt kõmmutamiseks ei nimetanud ja sihtmärke ei otsinud (aga ma olin ju ka tütarlaps, ärme unusta!), kuid ma seadsin endale eesmärgiks neid silmausse mingis kindlas suunas liigutada või siis kaht silmaussi kokku "suunata". Kes silmaussidega mänginud, see teab, et see pole just kõige kergemate killast ülesanne, seega maru põnev oli.

Ja kui ma mõtlen selle raamatu müügiedule, siis mulle tundub, et kõik pole veel kadunud, pole ju? Kuidagi lootusrikkam näib jälle kõik.

2 kommentaari:

  1. Nii põnev oli su juttu lugeda! Eriti need silmaussid.... khm. Asun kohe jahtima, kust raamatu Amsterdami saaks toimetada :) Toredat uut aastat, armas Mae!:) Ja palju häid raamatuid muidugi!

    VastaKustuta
  2. Aitäh, kullapai!
    Soovin, et alanud aasta igas päevas oleks sul hommikukohvi kõrval üks imemaitsev kook, käeulatuses muhe raamat, mõtteis järgmise raamatu idee, ees ootamas palju toredaid reise ja su kõrval alati üks eriti kallis kaaslane!!!
    Head uut!!!

    VastaKustuta