11 jaanuar 2016

Me märkame sama ilu...

Eesti rikkuseks on tõepoolest päikeseloojangud (te saite nüüd kindlasti kohe aru, et mul on käsil Mikita viimane raamat :)) Viimase nädala pea iga päev on olnud õnnistatud päikesepaistega, mis omakorda tähendab ka vaimustavaid päikeseloojanguid.
 
Eileõhtune loojang pälvis teistegi tähelepanu nagu ma aru saan, sest pildid sellest tekkisid mitmest eri kaarest ka facebooki. Mina olen endiselt laisk pildistaja, ahmin seda ilu pigem emotsioonidena endasse.
 
Eilne õhtu ja öö olid üleüldse ideaalilähedased. Mõned plõksivad sähvatused Salinõmme ja Suuremõisa suunal, kuid üldiselt mõnusalt pime ja vaikne. Aasta vahetumine on minu meelest pigem selline sisekaemuslik protsess ning seda enam meeldib mul selles osaleda kärtsu ja mürtsuta. Mulle meeldib hoopis seisatada ja aeg maha võtta, mõtiskleda möödunu üle, hinnata, mis läks hästi ja mis halvasti. Lõppeks olla tänulik mõlema kategooria sündmuste suhtes, ja siis pilk tulevikku suunata. Olulisi uusaastalubadusi ma tavaliselt ei anna, erinevate ettevõtmistega alustamiseks sobivad õigupoolest ka kõik ülejäänud 364 päeva.
 
Ja aasta viimasest õhtust enam meeldib mulle uue aasta esimene  päev. See on alati, ole sa linnas või maal, selline eriliselt tasane päev. Hullunud rahvamasse ei ole, tingel-tangel saab läbi ja vaikib, inimesed ei sebi sihitult ringi... mõnus on.

2 kommentaari:

  1. Just! Täpselt ja õigesti öeldud. Mul olid ka sarnased mõtted. Sa sõnastasid need:) Maailm magab - oli minu mõte tänasel päeval. Ma ei saa ikka üle ja ümber sellest, kuidas olen Sulle kade (vist juba kolmandat korda mainin seda!), et naudid rahulist saare elu. Aga see on selline hea kadedus:)

    VastaKustuta
  2. Positiivne kadedus viib edasi ;)

    VastaKustuta