21 jaanuar 2016

"Meie võimalikud elud" Laura Barnett


Üllatavalt positiivne leid.

Esiteks meeldib mulle idee kui selline: mõni pealtnäha tähtsusetu pisiasi, tühine seik, lühike sekund võib muuta kõik. Või kui mitte kõik, siis igatahes käänata eluteed siia- või sinnapoole. Selle peale üks romaan üles ehitada on juba iseenesest väärt mõte. Ma ei julge väita, et äärmiselt originaalne, kuid see polegi tähtis. Nii et, enam-vähem samad tegelased, aga kolm erinevat võimalust oma elutee lõpuni käia.
 
Siit edasi võib tekkida hirm - õigustatult! -, et kas lugu igavaks ei muutu sellisel juhul? Ja ma usun, et siinkohal ilmnebki, et tegemist on lugudega keskmisest graatsilisemalt žongleeriva kirjanikuga. Loomulikult on mõned märgilise tähendusega episoodid, mis saavad kõigi kolme võimaluse juures läbi mängitud, kuid ealeski ei ole ju kasvõi neil samadel tegelastel enam taust sama, lisaks kasutab ta erinevaid vaatenurki. Pigem tekivad neis liinides sootuks uued ja põnevad nüansid... Hoobilt meenub üks pisikene vahejuhtum näiteks ühe kostüümiga naispeategelase seljas, mille ühes variandis laitis abikaasa teravalt maha, kuid teises variandis ta siiski kandis seda teataval üritusel, pälvides ühtlasi täieliku heakskiidu ja imetluse. No ebaoluline kujund, ent analoogseid oli teisigi.
 
 
Pole saladus, et tegemist on armastuslooga ja nagu arvata võibki, siis üks kolmest võimalikust variandist kätkeb endas ka nö õnnelikku algust, ehk siis 1958. aastal juhuslikult kohtunud noormehe ja neiu kokku jäämist. Ei saa olema just kõige toimivam variant ja ka see, teatav pahupidi pööramise, võte sümpatiseeris mulle kui lugejale. Kõik pole kuld, mis hiilgab, eks ole.
 
Tegelikult oli ilus lugu, tõsiselt. Ups,kolm ilusat lugu. Tunnistan, kohati oli jube raske jälgida, samas ei kahandanud see mu huvi või lugemisnaudingut sugugi. Aga jah,tagasi pidin lehitsema korduvalt ning iga kord ei aidanud seegi. Mingid üldisemad ja rasvasemad tunnusjooned suutsin enda jaoks paika panna (peaasjalikult aitasid mind selles erinevatest kooslustest sündinud lapsed), ent kõiges ei aidanud nemadki. Veidi rahulikumates oludes ja märkmeid tehes võiks selle uuesti läbi lugeda. Kunagi. Need, kes alles plaanivad lugemist, neile soovitaks....no ma ei tea, tõesti pliiats ja paber ligi võtta, ehk on abiks :)
 
Lisaks suhete lahkamisele oli siin kõrval jooksmas veel üks põnev debatt - loomingu ja igapäevaelu ühildamisest (figureerivad kirjutav naine ja maaliv mees, eri variatsioonides muidugi), mitmeidki häid mõtteavaldusi ja ütelusi võis kohata.
 
Hea lugemine.
 
 
 
 

2 kommentaari:

  1. kas see võiks olla midagi analoogset, kui film "Sliding Doors"?

    VastaKustuta
  2. Tead, see ei tule nagu tuttav ette... Aga ega ma olen väike filmisõber ju ka.

    VastaKustuta