31 jaanuar 2016

"Minu Kennedy" Stig Rästa


Kiirvisiit saarele enam nii väga "kiir" ei olegi. Reedel kulus pool päeva katsetele saamaks mandrile, kui aga juba tunneli lõpust valgus koitma hakkas, polnud enam endil tahtmist minna. Tüüpiline. Kurta ei kavatsegi, sest õnneliku juhuse tahtel lugemist jagub piisavalt. Sellega seoses sain hellitava tiitli "isiklik raamatukoguhoidja". Kolmapäeval loetud mintutitega linnast lahkudes suutsin tuvastada kõige optimaalsema raamatukogu ( et asuks parajalt meie trajektooril ja et uudiskirjanduse riiulil oleks antud olukorras maksimaalne valik sobivat lektüüri) ning nii juhtuski, et laekusin siia paraja raamatuvirnaga. Nüüd on juba ükskõik, kui ka kõik praamid Rukkirahu juures kinni jääks või mõni neist üldse sussid püsti viskaks.  
 
Niiviisi ootamatult sattus mulle näppu ka Rästa raamat. On nagu on ja pole nagu pole. See tähendab, et istusin siin akvaariumis, vihma sabistas ja mina lugesin mõne tunniga selle läbi. No nii ongi, et see on üks äraütlemata ladus ja lobe lugemine. Erilisi kunstilisi püüdlusi ei ole ilmselt eesmärgiks seatud ja kui lugema asudes sellega leppida, siis ongi kõik hästi.
 
Ma ei tea, terve lugemise aja meenutas Ashilevi "Kehade metsa". Nad vist on ka suht sama perioodi toodang, lisaks poisipõlv magalarajooni võlude ja valude keskel, noore inimese segased maailma avastamise lood jms. Erinevuseks ehk vaid see, et kui Ashilevi puhul peaks olema tegemist fiktsiooniga (kuigi küllap ikka isiklikule kogemusele suuresti toetudes), siis Rästa ikka ausalt tunnistab, et oma lugu jutustab. Ashilevil on kandev osa tütarlastel ja nendega suhtlemisel, Rästa sellest teemast libiseb sujuvalt üle.
 
Fekaalimajanduse ja meestearstil käimise osad olid vast kõige naljakamad, kuid ka elulisimad. Äratundmisrõõmu minu jaoks isiklikult pakkus aga see mõtete uitama minek ja sellega seonduvad probleemid. Ka mul oleks vaja Laine Mägi abi, kes mulle õpetaks kohaolekut :) Ma suudan mingi piirini aktiivselt kuulata ja kaasa mõelda, ent ühel hetkel liuglen ikka oma teed. Otseselt just vestluspartnerit lahti ei riieta ega tema kõrvade või nina suuruse peale ei mõtle, aga "ära lähen" küll kuhugi.  Õnneks olen ikka seda va tagasitulemist ka püüdnud õppida ja endas arendada.Vahel isegi õnnestub.
 
Pisukeseks etteheiteks toimetajatele ja samas vihjeks teistele minusugustele võhiklikele lugejatele, kes alles kavatsevad raamatu kätte võtta, siis...Stigil on teine eesnimi ka...Või siis esimene küll pigem. Nii et ärge kahelge oma terves mõistuses, kui loete raamatut ja kusagil Stig väidab või kirjeldab, et keegi hüüdis talle midagi ja selles hüüdlauses sisaldub nimi Raul. Kui see juhtus esimest korda, siis ma kibrutasin korraks kulmu. Kui see juhtus teist korda, siis ma karjatasin, et mida hekki. No ja alles täna ma viitsisin guugeldada.   

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar