09 jaanuar 2016

"Piia Präänik kolib sisse" Kairi Look


Kes veel ei tea, siis Piia Prääniku lood on saanud kaante vahele. Tähekese lugejale on need või paljud neist ilmselt varasemast tuttavad, kuid ühe jutiga lugemiseks on raamat ikka parim variant (mina näiteks olen liiga kärsitu, et tervelt kuu aega oodata järgmise loo ilmumist).


 
Imearmas Kairi on juba väljakujunenud käekirjaga ja jätkab siingi tuttavat rida. Loomad pole sedapuhku küll peategelasteks, kuid olulist kõrvalrolli etendavad siiski. Näiteks on siin riidekoi Ronja, prussakas Paavo, bernhardiin Parun, 30 nähtamatut öökulli ja veel terve kirev seltskond karvaseid ja sulelisi. Nad on alati heasüdamlikud, abivalmid ja üdini postiivsed. Kui sa oled juba kord kohanud lehekülgedel riidekoi Ronjat, siis sa lihtsalt ei suuda jägmisel korral mütsikorvist välja lendavate koide peale pahandada :) 
 
Mis mulle aga veelgi enam meeldib, see on see üldine inimlik mõõde nendes lugudes. Nagu elus, nii ka Piia-lugudes juhtub, et ema vajab kodustest toimetustest puhkust, rongis kohatud onkel on hädas naise leidmisega (õnneks oskab Piia teda aidata... olgu öeldud, et lahendus on maru lihtne!), isa käib onu Matil remonditöödel abiks ja laekub varahommikul (khm-hm...), vanaisa solvub vanaema peale, onu Rasmus laekub Festarilt hirrrmus "haigena" ning muidugi minu suur lemmik - noorpoliitik Siim Susi, kelle iseloomustus on:  
 
„Üks hetk on, järgmisel pole … Lumele ja mullale jälgi ka ei jäta. Ta ei saa isegi vihmaga märjaks, põikab viuh paremale ja viuh vasakule vihmapiiskade vahelt läbi."

No nagu päriselt ju, kas pole? Ma võiksin päris mitut noor- ja veteranpoliitikut nimetada, kes just nimelt nii teevad :))))
Siim Susiga, tõsi küll, oli veel see lugu, et suht raamatu alguses krutiti mu ootused tema osas üles, oli tunne, et sealt hakkab midagi ülipõnevat hargnema. Aga siis kadus ta, talle väga omaselt!, sootuks ära. Ja mina muudkui ootasin ja ootasin. Et see oli selline nii ja naa olukord - põnevuse ülal hoidmiseks ideaalne, kuid mul tekkis viimaks hirm, et jään tühjade pihkudega. Jäin ka. Tahaks loota, et siin on siiski tulevikuks ainest...

 Ja siis mulle meeldivad veel mõned tabavalt vaimukad inimeste lühikirjeldused, need on tõelised kompvekid :):
 
"Onu Rasmusel kasvasid peast lokid, lõuast kitsehabe ja aknalaual tomatid ja lihasööja taim. Ta armastas punki ja pungi ja õppis ülikoolis loodusteadusi. Ta ise ütles selle kohta, et on peoloom ja bioloog, mis kõlasid ühtmoodi, aga polnud vist ikka päris sama asi."

Peamine küsimus on aga, et mis teema sul nende viineritega küll on, Kairi :D? Ma usun, et viinerimüügi kasvukõver kargab nüüd püstloodis ülespoole :) Kuid see pole sugugi etteheide, ma rõhutan. Mulle tegelikult meeldibki, et kuigi ühelt poolt on siinsed tegelased lennuka fantaasia viljad, siis ometi on nad ka samaaegselt nii-nii päris. Ideaalmaailmas me loomulikult kujutame ette, et kõik nosivad porgandit ja brokolit, käivad ringi kammitud juustega ja kunagi ei uinu teleri ees, ent see kõik jäägugi ideaalmaailma. Tegelikult näidake mulle inimest, kes südamest armastab moraalitsevaid lasteraamatuid... Väike vimka käib asja juurde ja siin neid vimkasid õnneks jagub.

Igatahes jube maru raamat oli! Teen piiiika pai!

P.S. Jube palju naerumärke sai siia postitusse... Ma tegelikult ei poolda emotikonidega ülearu liialdamist, kuid küllap see siis räägib midagi selle raamatu kohta :))))

 

1 kommentaar:

  1. Me ka just lugesime selle Piia-raamatu ära ja no nii meeldis, nii mulel kui lapsele. Just need kirjeldused, seesama, mille sinagi välja tõid ka:) Nii muhe lugemine oli!

    Ingrid

    VastaKustuta