19 jaanuar 2016

Rongid siin veel käivad...


Ma vaatan, et viimasel ajal siia eriti juttu ei taha tekkida. Tunnistan viga, parandada end ei oska. Ei jaksa isegi enam raamatutest või  teatrist kirjutada. Selline tunne on, et te loete ja vaatate kõiki neid asju isegi, mis siin ikka heietada.
 
Aga kuna ma olin üle mitme aja Viljandis käimas ja maaelu nautimas, siis ma kavatsen täna hoopis kiita seda, mis oli tore ning laita seda vähem tore. Seal on ju teadupärast õige mitu toredat inimest, aga neist ma täna ei kõnele. Kiidan hoopis (järjekordselt) sealseid raamatukogutüdrukuid. Uued raamatud suisa ootavad letil, mine ja võta vaid! Ma palusin neil ka edasi öelda, aga juhuks kui nad unustavad, siis ütlen seda ka siin, et kes vähegi kavatseb seal nende leti ees seista ja vinguda, siis võtku teadmiseks, et sealne raamatusõbra elu on puhas luksus! Mitte üks kiun, palun. Ma sain isegi suurema vaevata paarile uuele küüned taha, rohkem ei julgenud võtta, sest ega ma Viljandisse lugema läinud :)
 
Söögikohtadega on lood endiselt nutused. Fellin oli kinni (täna vist avati pärast pikka puhkust ja värskendust - kiidan!), kuigi mul on samas hea meel, et see kohvik selline töötajasõbralik on ja pikemat puhkust võimaldab. Harmoonia on ühe oma olulise magustoidu praktiliselt tuksi suutnud keerata - ühes möödunud suvega on haihtunud sellest vahvel, mõnusalt hapukas vaarikajäätis on mingiks kahvatuks ja tavaliseks vanilje omaks muutunud, ananassitükid on samuti vehkat teinud, asemele on kolinud kultuurmustikad ning kõige tipuks on kogu see kupatus kiviplaadilt tavalisele valgele taldrikule kolinud. Kui te nüüd küsite, kuidas see kõik hinda on mõjutanud, siis vastus on ei kuidagi.
 
Siis see mõnekuine nurgapealne aasia koht... Ruumid on soojaks saadud ja mõned linikud jms on ka kuskilt leitud, nii et nii kõle enam ei ole kui alguses. Aga karta on, et esimene eufooria hakkab kaduma ja kui ei pingutata, siis sel pikka iga ei ole. Kahjuks. Minu tähelepanek elust enesest on, et mida pikem menüü, seda lühem eluiga... Teenindus, muide, oli seekord täiega lahe, see oli sama retro nagu lauapealsed kunstlilledki (meie seal olles suudeti ka ühte lauda mõnuga kärsatada, sel puhul vist küll ei kohtunud küünal kunstlillede endi, vaid millegi muuga, hais oli igatahes kole). Tõeline retrolaks saabus aga tund enne sulgemist põrandapesuämbri ja mopi näol. Meil oli tõsine dilemma, kas lahkuda või sooritada mõned kõhulihasteharjutused isteasendis jalgade üles tõstmise näol. Kuna mina elan endiselt moto "Sport on saatanast järgi", siis pidin lahkuma.
 
Meeldivam uudis on aga see, et neil on seal nüüd sushi! Viljandis, ma pean silmas, mitte selles eelpool mainitet söögikohas. Päris alguses oli see vaid Harmoonias. Seejärel tekkisid kaks tellimisvõimalusega pakkujat, sellised tublid ja korralikud. Isiklik kogemus Sushi and Cake -nimelise tegijaga, võin vaid kiita ja soovitada. Nüüd siis aga kohapeal söömise võimalus olemas, Arkaadia aias. See on vist küll veidi õnnetu kohake, sest toidukohad sinna tekivad ja sealt kaovad, kuid loodame, et SushiCity edumeelsem on. Nendega on ka see teema, et alguse asi, praegu oli küll kõik igati tipp-topp ning nagu esimestele nädalatele kohane, siis jagus ka rahvast. Aasta pärast räägime uuesti... Igatahes fritüürist läbi käinud sushid olid oivalised nagu karta oligi. Teenindaja äärmiselt püüdlik ja tubli. Ja teate, isegi mõnusalt rahulik instrumentaalmuusika mängis.
 
Seda viimast ei saa kahjuks minu eelviimase rongisõidu kohta öelda. Ma lugesin kaks tundi raamatut, mille saateks oli selja taga istuv ja verbaalse paaritumisega tegelev 17-aastane neiu. Kogu vagun sai teada, mitu sigalahedat kutti tal korraga liini teises otsas oli, jätame nimed siinkohal nimetamata, lisaks saime teada, mida ta nendest ja kellega juba teinud on ja mida alles kavatseb teha. Üle vahekäigu oli surutud mõneaastasele poisile aga tahvel kätte, kus ta siis kuni uinumiseni mingite plinn-plõnnide saatel mingit mängu mängis. Lisaks veel seltskond Tallinnast Türile sõitvaid ja permanentse puberteedile omase motoorse rahutuse all kannatajaid noormehi, kes esimese pooltunnikese eestikeelset räppi valjusti kuulasid ja kaasa räppisid - nüüd olen minagi peaaegu et kursis kodumaise räpirepertuaariga, paari laulu suudaks ehk isegi ette kanda. Teenindajatädi (Elroni tädid on muidu igati viksid ja viisakad ja mulle tohutult meeldivad, kuid nende distsipliinitaluvus on minu mõõdupuu järgi ehk liiga kõrge) käis neist korduvalt mööda ja ei lausunud halligi. Alul ma arvasin, et tegemist on minu personaalprobleemiga, kuid peagi nägin ikka mõnda silmapaari kahtlaseid volkspilke heitmas. Üks neist staažikas lasteaiatöötaja kannatas kõik stoiliselt ära, ilmselgelt on tema piisavalt karastunud, kuid minu naaber võttis õnneks ohjad enda kätte. Kahjuks saabus vaikus vaid mõneks minutiks, seejärel kostitasid isehakanud raudtee-DJ-d meid, küll poole vaiksemalt, Jörpa mingi paari aastakümne taguse menulooga. Olgu lisatud, et nad jälle! laulsid ise kaasa ka. Ei saanudki lõpuks aru, kas seal oli mängus iroonia või mitte. Noormeeste vagunist lahkudes viskas hiliskeskealine vagunisaatja neile veel naerdes mingi repliigi peo kohta, küllap tema juba teab, näeb ta neid koolipoisse ilmselt iga pühapäev ja reede sel trajektooril.

Nüüd tagantjärele ma olen muidugi märksa leebem ja mõtlen, et need hääled polnudki nii hullud, oleks nad vaid ühekaupa olnud:)
 
Noh, mis seal ikka. Ma nüüd hakkan end rongi peale asutama.
Uute muljeteni!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar