12 jaanuar 2016

"Tiir ümber päikese" Paula McLain

 
 
 
McLaini avastasin ma enda jaoks "Pariisi abikaasat" lugedes (ilukirjanduslik jutustus Hemingway esimesest abikaasast Hadleyst). Ilmselt tabas autor tolle raamatu müügiedu valguses ära, mida lugejad tahavad ning jätkas samal lainel. Ladus lugemine ja rõõm heast romaanist + hoolikalt valitud ajastu ja tegevuskoht + jätkuvalt populaarsed elulood ja kui rääkida inimestest, kes naudivad lugemist, siis kes muud neid enim paeluks kui kirjanikud ise? Kirjanikest on loomulikult juba küllalt kirjutatud, eks seetõttu valis ta eelmine kord lähtekohaks hoopis kirjaniku abikaasa ning seekord... seekord lähenes ta ühele äärmiselt karismaatilisele ja andekale naisautorile (jutt käib Karen Blixenist) kurikuulsa armukolmnurga kaudu.
 
Romaani peategelase Beryl Markhami, kelle õnneks või õnnetuseks oli armastada Blixeniga sama meest, kes ühtlasi polnud nende kummagi abikaasa, kaudu saame pilgu heita metsikusse loodusesse, derbide keerulisse maailma ning pürgida pilvede poole (tõsi seda viimast üllatavalt vähe, kuigi Markhamist kui hulljulgest naislendurist võinuks pikemalt pajatada). Nii et, võite ise ette kujutada, mis neil lehekülgedel ees ootab. Siin on võrratu Aafrika oma täies ilus, siin on klassiikkeist ajutiselt vabanenud ja pöörased siniverelised, kõige enam aga ikka keerulisi inimsuhteid ja kirevat seltsielu.
 
"Kui Karen Taanist tagasi tuli, püüdsin tema kohta käivad uudised kõrvust mööda lasta, aga see oli võimatu. Koloonia elu oli liiga kokkusurutud, liiga varmas igat pööret ja käiku paljastama.Karen oli mõne aja haigena  voodis lamanud. Selle aasta kohvisaak oli kehv ja tema võlad kuhjusid ohtlikult. Olin kuulnud sedagi, et Denys oli peaaegu ette hoiatamata Euroopa poole teele asunud, aga kuna minule polnud ta sõna saatnud, siis polnud mul aimugi, miks. Märtsi lõpus põrkasin viimaks Kareniga Muthaiga klubis kokku. Ta jõi seal koos Blixiga teed ja neid nähes oleksin neile äärepealt kaela langenud. Nii see koloonias kord käis. Sõpru oli hädasti vaja, ükskõik kui keerulised suhted ka polnud võimis need maksma ei läinud."
 
Kummaline elu paradoks, et mida suurem on maa-ala, seda tihedamalt on sealsed inimesed üksteisega seotud ning mida väiksemal pinnal nad koos on, seda üksildasemad ja eraklikumad nad kipuvad olema... See tuleb ka siit lehekülgedelt välja.
 
 
Beryl Markham ise on samuti ühe raamatu ("Koos ööga läände") kirjutanud, mis ka eesti keelde tõlgitud. See alles ootab mul lugemisjärge, kuid kui uskuda sissejuhatust, siis keeruliste suhete ja valusate tunnete kohta sealt enamat teada ei saa. Tuleb loota ja uskuda McLaini ja tema meeskonna tehtud tööd ja kogutud materjale, mille põhjal romaan on kokku kirjutatud.
 
Selle raamatu rikkuseks, mulle tundub, on võrratud maastikupildid, ühtlasi on need pildid maalitud kaunite pintslitõmmetega (siinkohal läheb au küllap tõlkijale - Karin Suursalu):
 
"Kui märtsivihmad tasandikele ja sakilistele astangutele langesid, lõi kuus miljonit kollast lille ühekorraga õienupu lahti. Punase-valgekirjud liblikad, need, kes nägid välja nagu piparmündikompvekid, lehvisid sillerdavas õhus siia-sinna.
1919. aastal jäid sajud aga tulemata. Ei üdini läbileotavaid aprillitorme, mille üksainus tintmust pilv võis tundide kaupa ühel koral rippuda, kuni oli end tilgatumaks kallanud, ei üürikesi igapäevaseid novembrivihmu, mis sortsutasid korraks ja jäid kohe jälle üle nagu kangist tõmmatud. Sellel aastal ei tulnud midagi, nii tasandikud kui ka võsa kuivasid liivakarvaliseks. Kuhu ka ei vaadanud, kõik oli põuast kängus ja kidur. Nakuru järve vesi taganes kallastelt ja kadus sootuks, jättes maha rohelist pulberjat mulda ja veidralt krussi kuivanud samblikke."
 
Kõige selle valguses tahaks aga uuesti üle lugeda "Aafrika äärel"...
 
Päris põnev on oodata, kelle McLain järgmiseks sihikule on võtnud. 
 
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar