17 veebruar 2016

"Minu faking perekond" Ina Bruhn



Selline tüüpiline noortekirjandus, kuigi ma seda vist küll vastavast osakonnast ei leidnud. Siin oli vaimukaid väljendeid ja tabavaid leide (nt uuris peategelane punapäiselt politseinikult, et kas too on üleni punane ning kui viimane hästi ei mõistnud, siis täpsustas, et kas vaip läheb kardinatega kokku - no halloo, see on ju hea?), samavõrd kui ka räigusi ja ropendamist. Mingi piirini oli siiski võrdlemisi nauditav.
 
Eks viimaks pööras ikka liigi seebikaks kätte (a la su isa on su õde, aga ema ei tea). Segastel suguvõsasuhetel oligi raske järge hoida. See järjehoidmine oli keeruline vist tõlkijal/toimetajalgi, sest vähemalt korra oli neil endilgi põlvnemisega puusse pandud (võimalik, et rohkemgi, sest mina lõin ka lõpuks käega:)). Toredaid "detaile" oli seal teisi veel, nt meenub, et peategelase emal ei lastud 17. raseduskuul aborti teha... Lugesin seda lauset kolm korda, aga minu meelest ei olnud seal küll kehvavõitu nalja või kahtlase sarkasmiga tegemist, oligi just nii nagu öeldud oli...Tohoo till-ae!
 
Ah jaa, väga filmilik oli selle loo stiil, teadlikult kaadrite kaupa sõnaliste piltide maalimist, kuid see mõjus loomulikult ja andis pigem juurde.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar