26 veebruar 2016

"Minu Portugal" Kaisa Masso


Mõni hetk on ilusam kui teine. Ma olen seda raamatut linnas passinud nagu pooletoobine, aga ikka on selgunud, et kuidagi müstiliselt on keegi suutnud raamatu juba reserveerida (ilukirjandust ju ei pidavat saama järjekorda panna?!).Nüüd ma aga otsustasin üks päev minna endale veel üht koduraamatukogu otsima (mitmes see siis oleks... Viljandi, Kadrioru, Nõmme, Männiku järel viies nagu ma aru saan), eelkõige mõeldes kevadele-suvele.
 
Ja ma leidsin selle ka, imearmsa maja. Seest suurem kui väljast. Meeletult hubane ja soe. Ja millised tüdrukud!!! Ma lihtsalt pean siia mitu hüüumärki panema :))) Üks tüdruk registreeris mu lugejaks, teine ruttas raamatuid otsima, samal ajal vastasid nad meie miljonile küsimusele. Raamatuid laenutatakse kuuks (!!!) ajaks, esimese viivituse peale ei panda isegi võlglaste nimekirja ja... Oh jumal, nagu kommipoodi oleks sattunud. Küsid "Minu Portugali" ja see ootabki sind riiulis. Superluks elu! Pärast kohtud ühe raamatukogutüdrukuga veel toidupoes ka, nagu omade sekka oleks sattunud.
 
Kuna ma aimasin ette stiilselt mõnusat lugemist, siis loomulikult valmistusin selleks ka hoolikalt - tõeline tibide meistriklass, kus küünelakk peab raamatukaane värvigammaga harmoneeruma :)
 
Aga et siis Portugal. Täpselt nii armas, kui ootasin. Minu kokkupuude Portugaliga on olnud liiga lühike ja põgus, aga igati meeldiv. Siinne kontakt oli ka just seesugune, veidi ehk liiga põgus, aga hirmus armas. Selle põgususe all pean silmas, et kui me paneksime autoriga juhtunud seigad ja ristunud teed kokku, siis on see galerii meeletult kirju ja intrigeeriv (millised põnevad ametipostid ja kui erinäolised tegelased), kuid ilmselt on ta püünud mingit habrast kuldset keskteed hoida, et ei enese ega oma lähedaste elusid liialt eksponeerida. Küllap see osaliselt nii ongi õige, kuid teisalt isiklik touch jääb vahepeal nõrgemaks. Võib-olla ka mitte, mulle korra lihtsalt tundus nii. Mingi lõik raamatu lõpuosas, kus ta korraks võtab nagu kokku ühe paiga Lissabonis, kus, nagu selgub, on ta kaks korda suurelt armastanud ja valusalt ka lahku läinud, pani mind lugejana hetkeks kaht kätt kokku lööma ja ahastavalt "bozhe moi!" karjatama, sest see kõik tundus nii suur ja tähtis olevat ja senistest kirjaridadest täiesti välja jäänud.
 
Mingid detailid jällegi meenutasid mulle üht teist Minu...-sarja raamatut, mis peagi ilmumas ja kus tegevuspaik sama mitmekülgne ja vastuoluline - vana ja uus truult käsikäes. Ka Portugalis on käärid küla- ja linnaelu vahel päris tuntavad, vanad uskumused ja kombed sügavale inimestesse juurdunud, ent see kõik on nii... loomulik ja inimlik. Mingi siirus ja südamlikkus tekib sel moel.
 
P.S. Poolkogemata sattus see raamat siiski väga õigel ajal mulle kätte - andis kerge sissejuhatuse portugali keelde ja hinge, mida veidi teise nurga alt varsti kogeda saab (kuus päeva enne lahkumist ongi mul valmis pakitud täpselt kolm asja - portugali vestmik, tühi klade ja seljakott... minulik:)) 
 
P.P.S. Ah jaa, see kiidusõnu pälvinud raamatukogu võiks ka siinkohal nimetatud saada - Käina omast on siis jutt.
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar