18 veebruar 2016

"Sõpruses ja surmas" A. Hofberg


 
Ma nii ootan ja loodan selliseid mõnusaid ja nautimisväärseid kodumaiseid romaane, aga no kohe üldse ei taha neid tulla. Oleks just kui kaks äärmust, ühed on liiga diibid ja ma pole isegi kindel, kas ma eladeski autoriga samad võnked üles leian, teises servas on need... nagu see siinnegi.
 
Enamasti on neis olemas mingigi süžee ja toimub enam-vähem arvestatav tegevus, lihtsalt see tabamatu miski tabamatuks jääbki. Vahel aga ei toimugi midagi. "Sõpruses ja armastuses" ka ei toimunud tuhkagi. See oli nagu "Õnne 13"(kus niigi suurt midagi ei juhtu), ainult et läbi kirjelduste, mitte otsese tegevuse. Kas ma peaksin seda ümberjutustuseks nimetama? Ent ka ümberjutustusega on see paha asi, et siis peab olema hea põhjus, miks mulle nende inimeste elusid algusest lõpuni esitatakse... on need mingid kuulsused, kelle elu huvitab paljusid, on need inimesed millegipoolest erilised vms. Väljamõeldud tegelaste väljamõeldud elude kirjeldamine töötab väga harva. Ilmselt peaks sel juhul olema nõtkelt elegantne keel või omanäoline stiil.
 
Mul on mõned nimed (ma ei tea...nt Tohvri või Lembe või Pets), keda ma pole seni söandanud kätte võtta, uskusin end saavat ilma elatud. Vahel taban end siiski mõttelt, et peaks proovima, äkki neis täitsa on oma uba peidus, ei tea ju.
 
Nii et siin oli selline harju keskmine lugu, tavaliste inimeste tavaline elu, napivõitu ja pingutatud dialoogiga, ohtrate ja liigselt sissetoodud detailidega, pateetiliselt moraalitsev ja sageli tarbetutesse kordustesse laskuv.
 
Teisalt helgema poolepealt rääkides - ma olen surmani veendunud, et sellistele lugudele on oma sihtgrupp olemas, Eesti mastaapides koguni õige suur. Ilmselt on selle grupi suurust raske hoomata, sest see seltskond ei kola veebiavarustes nii aktiivselt, ammugi ei muljeta nad oma lugemiselamustest. Nende olemasolu aimdub peaasjalikult raamatukogude laenutuste edetabelitest ja vähemal määral võib neid kohata raamatukogudes lugejate kohtumas käies. Ja siis ma mõistan alles täies ulatuses k u i vajalik on neile kirjutamine ja kui sümpaatne ja tänulik lugejaskond see on. 

Nii et see ei olnud lihtsalt minu jaoks, ütleme sedasi.

P.S. Mõnikord ma ei saa aru kirjastuse otsusest anda raamat välja kõvakaanelisena ja lisada veel ka see nn järjehoidjapaelake - kas see on tõesti odav? Sellise kergekaalulise jutuka hinna peaks  ju madala hoidma vist...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar