30 märts 2016

Brasiilia, veel ei ole kohal... (03.03.2016)

Tagasitulek on alati raske ja vanade märkmete läbi lappamine veelgi keerulisem...see on niivõrd eilne päev, et ei taha meenutadagi. Ometi, kuskilt peab alustama.
Vaatasin vanu sissekandeid siin ja leidsin end kümme päeva varem kurtmas asjade vähese pakkimise üle. Ütleme siis nii, et kolm päeva enne oli päeviku järgi sama seis. Olemas olid seljakott, vestmik ja märkmik (austuseks Taanile Tigerist, kaheeurine).
 
Ma sain teada, mida tähendab pikk lend... see ongi... pikk lend. Ilma naljata. Eelnevaid kirjalikke kohustusi täites kulus kogu me eelnev õhtu, reisi alguse tähistamiseks mõeldud ja toodud joogid ununesid autosse ja keskööl polnud enam tuju neid tuuagi. Mõne tunni pärast ootas ülivarajane äratus ja sinna need joogid siis jäigi - ootama märtsikuu lõppu, mis oli mägede taga :)
 
06:50 tõusis Amsterdami poole õhku imepisike lennuk, no päris pisike, nagu kuhugi Eesti sohu lendaks. Isegi osa käsipagasiks mõeldud kraamiks sildistati ja võeti ära. Herr Armin võis muidugi täies tükis oma kohvriga lennukisse minna ja helepruuni kohvri hellalt eraldi istmele asetada. Ei imestaks, kui kohvrile lausa eraldi tomatimahla pakuti.
 
Aga hollandlased mulle meeldivad, sellised omanäolised. Pikad, blondid, sihvakad, veidi liiga ilusad, muidu normaalsed. Naeratavad. Kuidagi positiivne.
 
 
10:50 Rio poole teele. Sootuks teine tera. Lennuk on suur ja mõnus, stjuuardid tõeline geiunelm. Sööki on palju ja head, veini veelgi enam. Ikkagi venivad esimesed tunnid kui kaamelitatt. Aknast ei paista enam midagi, no ookean jah, aga see ei lähe arvesse. Sorin raamatus ja ristsõnades ja räägin, mida rääkida on, aga otsa saab. Kõik saab otsa. Mõtteid vähemasti jagub, palju ja erilisi. Üles ei viitsi muidugi miskit kirjutada. Kõik kaob halli hämarusse.
Avastus, et puutetundlikud ekraanid toimivad laitmatult, on kuldaväärt. Kõrval loeb keegi portugalikeelset raamatut Al-Qaedast - normaalne! Jõuan Tetrises lennuki TOP10-sse, nimeks võtan Uhhuu. Vaimuvaene, ma tean, aga ei teadnud ju kõrget skoori ette...
 
Läheb ka minu lennuki-vetsu süütus. Kitsad ja imelikud need ju on, voldikuksed toimivad kummaliselt, aga hakkama saab.
Stjuuardite juures lennuki tagaosas käin võimlemas.
Ja veini juurde küsimas.
Lahked tüübid.
 
Pimeduses maandumine. Leitsak ja kuumus, selleks ei saa iial valmis olla. Nagu ka elu pikimaks päevaks, kolmas märts aina kestab ja kestab...
Ja me alles jõuame kohale...

8 kommentaari:

  1. Super! Jään lisa ootama.
    Truu lugeja :-)

    VastaKustuta
  2. Ühinen - super! Selliseid reisikirjeldusi loeksin ka raamatuna.

    VastaKustuta
  3. Te olete nii armsad oma innustamistega - nagu teaksite,et seda on mul hetkel üüratult vaja!
    Aitäh!

    VastaKustuta
  4. Sa kirjutad nii mõnusasti, et paluks ruttu järge sellele! Pliis;)

    VastaKustuta
  5. Mõnus kohe lugeda! Tekst lausa voolab :)

    VastaKustuta
  6. Ma ka, ma ka! Ootan suure huviga järgmiseid osi, mida on loodetavasti palju:)

    VastaKustuta
  7. Põnev! Ootused on kõrgele aetud :)

    VastaKustuta
  8. Te räägite kõik nii ilusti, rääkige veel :)!

    VastaKustuta