11 aprill 2016

"Eestlase eluring" M. Kõivupuu


Igati tore raamat, keskealised ja vanemad ehk küll ülearu uut siit ei leia, ent nooremale rahvale lugemist rohkem kui rubla eest.
Autor olevat plaaninud tegelikult hoopis eestlaste matusekombestikust raamatu kirjutada, kuid kuskilt tuli kartus, et liiga süngeks läheb. Reaalsus on see, et tubli pool raamatust sai ikkagi elusügisest rääkima ja polnud siin ülemäära sünget küll midagi. Kõivupuu vaatleb erinevad teemad sünnist surmani ülevaatlikult, kröömike lisab vanemat pärimust, edasi pajatab enda kodukandi (Hargla) folkloorist, seejärel juba oma esivanemate ja enda peres liikuvaid uskumusi ja kirsiks tordil (või siis tõrvatilgaks meepotis) on see kõige "uuem ja targem folkloor" - foorumid ja portaalid nagu perekool.ee või pulmad.ee või delfi. Osad neist nopetest panevad küll kahe käega peast haarama, aga samas jah... eks ole seegi üks tõene pilguheit, mida peab kajastama. Küllap aastakümnete pärast saab neist allikatest folkloristide peamine töövahend.
Viimasel praamil loksumine ei ole teadupärast kuigi mõnus tegevus, Kõivupuu suutis mu siiski aga korra laginal naerma saada (jutt siis eostatava lapse soo mõjutamisest):
"... Eriti kange vägi usuti olevat kirvel siis, kui mees selle enesele lapseeostamise ajaks selja peale sidus - see pidi kindlalt tagama, et sünnib poiss."
Oleks see vast vaatepilt :)
Matusepärimus on minu jaoks konkreetselt üldse üsna võõras maa, kui ma aga kõik selle läbi olin lugenud, tabasin end mõttelt, et pulma- ja matusekombestikus on ikka päris palju sarnast. Minu meelest. Eestlased meeldivad mulle :)

2 kommentaari:

  1. Ma ei usu, et see ainult eestlastele omane on. Siirderituaalid on mõlemad. kas mõnel pool mitte ei käigi pulmarituaalide juurde pruudi rituaalne "suremine" ja uues peres ülesärkamine?

    VastaKustuta
  2. Täiesti võimalik, ja kui sa nii ütled, siis koguni loogiline. Tänasel päeval lihtsalt ei ole paljud neist seostest teadlikud, mina sealhulgas.

    VastaKustuta