14 aprill 2016

"Hoiab oma leib: Nõukaaja kelneri pöörased memuaarid" Mägi Jürka



Raamat, mida ma õige pikalt ootasin ja passisin, küll Tallinna raamatukogudest, küll Viljandist ja viimaks päästis mind ikka Käina, kuigi ka seal tuli tubli poolteist kuud oodata. Pikk ootamine päädis vaevalt päeva kestnud vahelduvlugemismaratoniga (see pikk ja lohisev termin tähistab ühtlases jorus lugemist, mille katkestavad vaid toimingud, mille ajal ei ole võimalik lugeda; lisaks veel see, et raamatut loeb rohkem kui üks inimene, mis tähendab tõsist võistlust. See omakorda tähendab, et näiteks raamatu lugemise eelisõiguse saab inimene, kes söögilauast esimesena lahkub (loobudes ühtlasi lisaportsjonist!) ning kui üks magab, siis teine loeb, ja vastupidi - kole keeruline, ent teostatav).
 
Ma olen piisavalt mandunud ja madalalaubaline, et mulle üldjuhul selline lektüür isgei meeldib. Tõsi, ka taolise ladusladna kirjastiili juures eeldaks mõningast kvaliteeti, olgu siis õigekirja, ühtse stiili, vormi või mille tahes suhtes. Nende viimastega siin eriti priisata muidugi polnud. Kui ma lõpuni jõudsin, oli mul kõige enam häämeel selle üle, et see inimene need mälestused siiski kirja pani (tal vist oli küll seks puhuks abiline, aga mõte jääb samaks). Küllap oli see omamoodi teraapia eest tollele Jürkale - ta sai rõõmud ja tänud, ent ka kibestumised ja "keeramised" tehtud. Punkt.
 
Ka ühe nõukaaegse inimese elukäigu (just nimelt elukäigu! Kuigi pealkiri lubab kelneritöö memuaare, siis tegelikkuses alustab autor ikka sünnist ja koolipõlvest ja sinna Nõmme restoni on tal peris pikk maa astuda - tagantjärele pakuks nii umbes rasvane kolmandik raamatust, kui veel kopsakas fotolisa ka maha võtta, siis ehk pool raamatust on sellest ajast) jälgimise ja süsteemiga kohandumise mõttes oli see kuldaväärt lugu. Ja fotolisa, seda kindlasti! Ajastutruu värk.
 
Mis aga häiris... Mingil hetkel läks nn killurebimist veidi liiga paljuks. Sa saad aru, et tüüp võis oma ajas ja süsteemis olla tegija vend, kuid kui seda lahe olemist juba igasse lõiku (vabandust, lõike siin tegelikult eriti ei olnud!) topitakse, siis ühel hetkel ei ole enam lahe, kohe üldse ei ole. Samuti ma mõistan, et teatud kontekstis on vaja värvikamaid ja labasemaid väljendeid kasutada (no need kroonujutud ei saa ju lihtsalt üle ega ümber peldikukirjeldustest või võimaluse tekkides kellele ja kuhu tahes keeramisest, ent piisab kui kasutada mõõdukalt mahlakamat terminoloogiat, edasi annab neist samadest asjadest ka tiba neutraalsemalt kirjutada - kokku saab hulga mõjusam, kuid lihtsalt kogu aeg otse näkku lajatades.
 
Teine asi, mis istus nagu sadul sea selga, olid Hugo Hiibuse joonistused. Mul ei ole Hiibuse vastu midagi, kuid siinse värvika teksti juures jäid tema pildid pigem mannetuks ja ühel hetkel avastasin, et ma neid enam isegi ei vaadanud. Ehk eraldiseisvatena oleks nad ajastu karikeerimiseks võrratud, kuid neil lehekülgedel ühes tekstiga olles ei andnud nad midagi juurde. Kahjuks.
 
Kui nüüd mõni tunneb, et tema viha tollaste kelnerite vastu on sedavõrd suur, et ei suuda seda raamatut lugeda, siis teile võin lohutuseks öelda, et sobib kenasti ka viharaviks see üllitis. Ega enamus kelneritel see ilus elu ju lõputult kestnud. Kandiliste tulekuga läks enamusel elu hapuks, lisaks muud segased ajad keerasid elu pea peale ning eks seniks oli oskus lihtinimese moodi eluga toime tulla lootusetult kadunud. Nendest, kes just otse surnuks end ei joonud, pole paljudel tänasel päevalgi eriti hea põli. Selle tõdemuseni jõuab viimaks autor ise ka - tervis läinud, naine läinud, raha vist ka pole, õnne ammugi mitte... 
 
Aga kellel kannatab sellist teksti lugeda, siis ikkagi võiks. Nii meenutamise või ka tänasega võrdlemise mõttes.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar