27 aprill 2016

"Minu Costa Rica" Liis Paltsmar


Järjekordne hariv lugemine, sest ega ma Costa Rica puhul peale kohvi ühtegi märksõna nimetada ei osanud enne lugemist. Nüüd on mõned siis vist lisandunud. Muidu on see pigem selline noortekas lektüür ja ilmselt üsna kindlale sihtgrupile suunatud - kes koolipingist tulles tahab maailma näha ja end vabatahtlikuna proovile panna, saab siit julgustust ja toetust, kellegi teise kogemustega tutvuda.
 
Nõrganärvilised emad, kelle lapsed parajasti maailma peal ringi tuuritamas, võiksid selle raamatu seniks riiuli tagumisse nurka lükata :) Loete kunagi hiljem. Ega midagi hullu ei juhtu, ent nagu ikka selliste rännakute puhul ja eriti sellistes maades, siis no üht koma teist ikka tuleb ette.
 
Mis mulle selle raamatu puhul kuidagi eriliselt meeldis ja silma hakkas..
Tore on ju lugeda kellegi põnevatest tegemistest teises kultuuriruumis, tema hetkeemotsioonidest osa saada, kuid kuna iga reis kätkeb endas vähem või rohkem teadvustatud eesmärki või katsumust, siis huvitab lugejat alati ka tulem. Igakord ei ole selle tulemuse kaante vahele saamine muidugi võimalik - mõnikord on kogetu liialt värske ja selle mõju alles tuvastamatu. Siin on juhtumisi aga piisav ajaline distants ja seetõttu on lugejal võimalik osa saada autori arenguteest. Costa Rica imponeeris piisavalt, nii piisavalt, et autor on seal hiljemgi korduvalt käinud. Ka oma hiljem loodud pere on ta oma kiindumusega nakatanud. Või mingid unistused ja sihid, mis raamatu alguses olid ühed, kuid hiljem saame teada, et läks teisiti (nt pikaaegne unistus vabatahtlikutööst Aafrikast, mis küll hiljem täitub, kuid võrreldes CR-ga polegi nagu päris see...; või soov endokrinoloogiks saada, mis samuti läheb teisiti, kuigi põhjust lugeja teada ei saa). Ja see kõik ongi inimlik ja lugejale vist üldjuhul meeldikski selliseid detaile neist lugudest noppida.
 
Ah, segane mõte, aga ma ise vähemasti sain aru, mis mulle selle loo juures meeldis :)))))

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar