07 aprill 2016

"Minu Kilimanjaro" Janika Vaikjärv



Ma olen jätkuvalt veendunud, et inimesed on rahutud ja hullud, no enamasti küll siiski positiivses võtmes, ent mitte alati. Mida mugavamaks muutub meie elu ja argipäev, seda enam leiutame mooduseid tekitamaks kaost, raskusi ja ebameeldivusi. Elu on liiga heaks läinud ja üks korralik raputus peab kord tulema. Tuleb ka, nagu näha.
 
Siitki raamatust on näha (siia on osaliselt koondatud katkendeid inimeste Kilimanjaro-kogemustest), et mäele minnakse eelkõige tõestama. Mida nimelt, on inimeseti erinev. Kellele, on samuti erinev. Mõnikord, eriti urbaniseerunud tüüpe vaadates, ma küll mõtlen, et need nn tõestamised võiksid küll pigem mingitest praktilisematest asjadest alata. No et näiteks seaks endale eesmärgi, et kasvataks oma selle talve toiduvarud ise. Teiselpool maakera käimise asemel võiks koti ja kepi võtta ja Eestimaale tiiru peale, vältides suuremaid asulaid ja maanteid. Aga jah, teoorias olen ma muidugist tugev :)
 
Vaikjärv paneb end proovile Kilimanjaroga. Korduvalt. Mulle, kui mägedes mitte turnivale inimesele, ongi põnev eelkõige nende retkede praktilisolmeline pool ja autori enda mõtted ja tunded raskustega rinda pistes. Need teiste mäel käinute isiklikud lood niivõrd ei paelu - kisub sinna eneseabiõpikute ümmarguse jutu poole. Samas kellelegi on kindlasti needki lood eluliselt tähtsad. 
 
Tore lugemine oli ikkagi.  

P.S. Ridade vahelt kumab ka intrigeerivaid teemasid, kuid võib-olla ma näen ma tonti seal, kus seda pole :) Lugege ja otsustage ise.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar