01 aprill 2016

Teekond: Paraty, 05.03


 
Intro
 
Võrdlemisi naljakas on pärast pokudega kadakate vahel hullamist Brasiilia märkmed ette võtta.  Ühtlasi on see kiitus nende rontide praamide aadressil, mille peal poolteist tundi loksuda on niivõrd igav, et blogimaailma põgenemine tundub ainuõige valik.
Riost lahkuda on… normaalne. Rio ei ole oma olemuselt halb, aga ta on suur ja anonüümne. Kõrged majad varjavad päikese ja tekib omamoodi päikese poole sirutuda tahtmise tunne. Kindlasti on Rio ülikõva, aga siis peaks siin pikemalt olema ja liikuma linnasüdamest kaugemale (kas see siis enam Rio on?:)) Meie igatahes oleme juba vaimu valmis pannud Paratyks, mis peaks sootuks teistsugune olema. Maanteed mööda on tegemist umbkaudu viietunnise sõiduga, metsapeatused (tõstku käsi, kes julgeb Brasiilias metsapeatuseid teha!) juurde arvata, siis tsips kauem
See on ainus transavariant, mis on välja sebitud juba kodus olles. Kui te hästi otsite Eestimaa peal, siis te leiate ühe mehe, kes on mingi rasvane tosin aastat elanud või pendeldanud Brasiilia vahet ja kes on päris kopenhaagen neil teemadel. Igatahes oleme otsustanud, et Riost Paratysse ja sealt mõne päeva pärast Sao Paulosse me mitme taksoga ei kulge ja vajame üht väikebussi. Eelinfo on suurepärane: korralik buss (kuigi oleme pilti näinud, siis senise Brasiilia kogemuse põhjal oleme igaks juhuks valmis, et ei saabu siiski pildilt tuttav sõiduriist, vaid selle suure ja ilusa bussi poole väiksem ja logum sõsar), usklik bussijuht ja tolle veidike inglist tonkav tütar.  Vahemärkusena olgu öeldud, et mõni nädal varem saab T.  peaaegu kreepsu leides näoraamatus sõbrakutse … hõbehallilt bussilt. Õnneks on bussil küll nimi (hääldamatu!), kuigi ega see meile midagi ei ütle. Samas ma mõtlen, et oleks ju armas, kui enne iga lennureisi lennukikapten ka saadaks personaalse sõbrakutse – siis tead, et tüübil vaimne tervis korras ja normaalne pereelu ja et suure tõenäosusega ei ole tal plaanis just selle lennukiga, millel sinagi oled,  kuskil trikke tegema hakata J
Saabuv buss on igati aus, juht vaikne ja malbe, tütart pole, aga mis ikka eestlasi kui e-rahvast enim rõõmustab – WIIFIII! -  on olemas. Ja kuigi Riost välja murdmiseks tuleb mõnel ristmikul juhil elu eest pedaali sõtkuda, siis ei anta talle ometi enne asu, kui ta on wifi-parooli selge ja kõlava häälega ette kandnud.
Riost Paratysse sõites võite te näha… mitte midagi. Või kõike. Sõltub vaateurgast. Lõputud favela´d ja prügist umbes jõed. Aga kui sellest end juba kord läbi vedada, siis edasi on tõeline Loodus -  lopsakas ja võimas, kõik roheline ja SUUR /mõni päev hiljem satume aga sõitma üle mägede ja läbi metsade, kus sõnale „SUUR“ tahaks veel mõned uu-d lisada/. Iseenesest on tegemist Brasiilia piirkonnaga, mis kannab nime Costa Verde ehk Roheline rannik. Nimi räägib enda eest. 
Tiksume seal vaikselt aga sõita, igaüks oma mõtetes ja wifi-s. Rohkem küll viimast. Esimene elavnemine toimub, kui juht DVD mängima viskab. Aina kompumad poisid õhkavad kuu poole ja kõigil suu kõrvuni. Juhile mõjuvad seesugused rõkatused ilmselt kahtlaselt või mõtleb ta meie reisiseltskonna kahe meesisendi peale, sest järgmiseks korjatakse poisid eetrist ja saame plaaditäie mingit Paulat. Paula esindab tüüpilist brasiillast – kõik suurelt ja üle vindi keeratult. Tädil vahetuvad kostüümid iga kahe laulu tagant, 15cm kontsadega väänab ta end kui liigendnuga, eriti agaralt muudkui kummardades ja kätega põrandal siblides (kontsad endiselt all!), kord kappab hobesega lavale ja sada muud tempu.
Ma usun, et nutikamatel lugejatel on vahepeal tekkinud küsimus, et kuidas me juhiga suheldud saime, lubatud tütart ju netu. Kõik mured ja rõõmud edastasime üle messengeri hetkel Eestis viibivale Brasiilia teemadel kopenhaagenile mehele, tema omakorda helistas (üle satelliidi) siis bussijuhile, bussijuht andis teada omapoolse seisukoha, edastas selle Eestisse ja Eestist toksiti sõnumid sõber FB abiga jälle tagasi bussi. Haige, ma tean, elu ongi pidevalt selline.
Kui me bussiaknast juba esimesi koskesid silmame, läheme muidugi natuke ülemeelikuks ja, eelpool kirjeldatud skeemi kasutades, anname juhile teada ranna- ja ujumissoovist. Et kui teele jääb mõni mõnus rand, kus hea ujuda, siis ärgu olgu kade poiss ja tehku peatus.
Korras.
Naudime sõitu edasi, ise elevil peatsest jahutavast suplusest. Sõit aina kestab ja kestab. Paar tüdrukut vist tukuvad, teised vaatavad niisama välja. Sõit ikka kestab, nii mõnigi kenake rand vilksatab mööda. Aga ikka ju mõtled, et küllap siis pole see õige, küllap kohalik bussijuht juba teab ja selle õige juurde meid viib. Kui juba järgmise lahesopi tagant linnake paistma hakkab ja Google maps kangesti sellele Paraty nimeks anda soovib, on selge, et rannast pole haisugi. Eks kõik see toksimine võtab aega, nii et alles linna sisse sõites saabub, ikka läbi Eesti!, vastus, et rahvas olevat kõik maganud ja juht ei hakanud siis ometigi randa sõitma. Uni on püha!
Selge, järgmisel korral oleme targemad. Selles bussis keegi silmi kinni panna ei tohi, ka hetkeks mitte.
 
 
 

Keelelisa 2

morango – maasikas
Marge lubas maasika-caipirinhasid, aga Rios on ettekandjad üksmeelselt minu vastu ja raputavad päid, sokutades ikka ja ainult seda klassikalist laimiga kraami. Mina, atsaka tütarlapsena, omandan tarvilikku sõnavara, et vajalikul momendil "moraaango!" karjatada.
cachoeira – kosk
Kuna me päris kõike ka ei viitsi läbi Eesti ajada, siis kosesoovist tahame otse juhile teada anda. Sõnastik välja, „kosk“  täitsa olemas ja kukume seda püüdlikult ettepoole hõikuma. Esimesed kümme korda tundub juhile vist, et me kordame oma imelikus eesti keeles mingit imelikku sõna, sest ta ei tee teist nägugi. Kui talle viimaks koidab, et see ju puhas portugali keel, siis hakkab ta iga kord koske silmates ka rõõmsalt kaasa kilkama ja kaššu´eiratama, ilmselgelt jagades meie erutust kose nägemise suhtes, mitte sinna mineku suhtes. Kosed jäävad teiseks päevaks.  
 









 



 

2 kommentaari:

  1. :-)
    See, et saaks linnast minema - möistan!
    Ja mida enam loodusesse, seda töelisemaks, elusamaks, rammusamaks hakkab minema- oehh, kui mönus.
    Lahe suhtlusviis teil seal. Lihtsalt nii sürr, et ei usuks, kui ei usuks. Aga ma usun sind, Mae.
    Tuld!

    VastaKustuta
  2. Tegelikult olen ma muidugi vale inimene kurtma - ma oskan vajadusel end ka suurlinnas oma kookonisse peita. Aga no reisil olles tahaks ikka avatud meeltega ja väljapoole olla :)

    VastaKustuta