11 aprill 2016

Teel Fernandole... aga teed on siin pikad... (08.- 09.03)

Naistepäeval ootab ees lahkumine. Linn on täis lilleõiega überkauneid daame - meie käisime ka paaris pangas, kuid lille mulle keegi ei kinkinud (auuuuuuu!). No pole hullu, elan üle ju.
Paratyst asume teele Sao Paulo poole, möödume tuttavarmsatest koskedest ja randadest, Ubatubast muidugi ka. Maailma parimad pasteis´d tulevad siit. Tüüp teeb iga palukese värskelt, käsitsi, imeõhuke tainas ja veel udupeenem täidis. Aega kulub meeletult, kuid maitse on seda väärt. Bussijuht muutub pikast ootamisest silmnähtavalt hallipäisemaks. Õnneks on sedapuhku kaasas paljulubatud ingliskeelne tütar (too on äge, kuid keerutab niisama kiharaid sõrmede vahel ja lõppeks on tema ingliš oluliselt viletsam kui meie portuguese), tore on ikkagi. Püüan samal ajal (igavusest, muidugi) tungida valesse wc-sse, kuid üks vanem daam, kes  oma laua ääres peaaegu südari saab, suudab mind viimaks siiski peatada. Mind suunatakse leebelt, ent kindlalt, naistele mõeldud kambrikesse. Igav!
 
Algab tõsine mäkkeronimine - kas see ongi see palju kiidetud Atlantiline vihmamets? Kurv kurvis kinni, meie ultramoodne buss venib teosammul, udu on nii tihke, et lõika või noaga, palmid suured kui märgades unenägudes, vihma kallab võidu uduga... aga läbi me murrame ja buss tagasi ei vaju (kuigi mu jalad on kogu aeg "piduripedaalil!").
 
Ja siis saabub hetk, mil mõtlen - oleks ma vaid teadnud!!! Kuidas me harjume maastiku ja loodusega... See saab osaks meist ja meie temast, tundub argine ja tavaline. Ent järsku kaob kõik roheline ja lopsakas. Bussirahvas tukub ja ma vahin üksinda punakat pinnast ja lagedaid mägesid. Ei puid, ei põõsaid, ei tummist rohelust. Kas see on nüüd jäädavalt läbi, vasardab peas? Oh ei, ma lähen ju paradiisisaarele, vastan veendunult.
 
Lollakas, tahaks nüüd tagantjärele öelda. Mine tagasi Paratysse! Naudi!
 
Peatus mingis bensukas jääb eriti meelde. Samal ajal saame üle Eesti mingi täiendava küsimuse, no lennujaama vms kohta. Tekib segadus. SP-s on loomulikult rohkem kui üks lennujaam, kahjuks jube sarnase nimega... Bussjuhil valgub viimne veri näost ja ta vajub 10 cm lühemaks, kui ta hakkab aduma, et tema sõidab ühte ja meie  tegelikult teise lennujaama tahame. Õnneks on siiski varuaega piisavalt ja ka muud hullu pole miskit.
 
Kuigi mõistame ta kahvatut jumet - juba 100 km enne SP hakkavad hargnemised ja 6-8-realised maanteed ei anna viimase hetke otsusteks just üleliia aega. Lõppkokkuvõttes jõuame hästi. SP kesklinna läbimine on kummaline. Oleks kui suurlinn, kõrged pilvelõhkujad, kuid hilisõhtusel kellaajal siiski trellitatud-rautatud-suletud.
 
SP-st lendame Recifesse - kõigi unelmate täitumise sihtpunkti. Mõnetunniseks peatumiseks on võetud hotell 800m kaugusel lennukast - kõlab kui kindel plaan. Ent siiski, sõber google maps näitab meeletuid ringteid ja mitmetasandilisi teid. Lisaks ei kõla kaarega üle kesköö kellaaeg paljulubavalt. Üritame öises pooltühjas lennujaamas taksot leida - mõnus. Selles mõttes, et me räägime ju ... portugali keelest, eks ole. Ilma suurte ja kobakate sukeldumiskohvriteta võiks selle vahemaa ka astuda, ent piisava suurusega hoiukappe ei ole, eks ole. Seega tuleb liikuda täisvarustuses. Võtame suvalise bussi, mis kaheksa inimest + pagasi peale võtab. Järgmisel päeval sama teekonda tagurpidi tehes mõistame, et see maksab kordades vähem, aga mis sa öösel ikka teed :)
 
Nii laekume hotelli, kus mõned tunnid neljakesi toas veedame. Need meist, kel ühikakogemus puudub, saavad uue kogemuse võrra rikkamaks (teiste jaoks ei juhtu miskit põnevat) ja elavad kõik üle.
 
Hommikul söögisaalis nähtud munapuder hüvitab kõik. Superhotell ja asukoht! Siiski, ega me seda välisaknata ja kitsukest tuba igatsema vist jää.
 
Järgmisel päeval kihutame lennujaama tagasi. Meie postitame siit posu kaarte, olles valmis, et need jõuavad kaarega pärast meie saabumist koju adressaatideni. Tegelikkus on siiski optimistlikum- 90 % jõuavad enne meid. Tegelikult on tänaseks vaid ühe saatus teadmata, teised  jõudsid kenasti kohale. Enne meid, eks ole. Postkontoris on super teenindus. Meesametnik meile ühtegi kaarti ei saa müüa (vajaksime veel kaarte....), ainult marke. Neid kulub korralikult, otsib, rehkendab, kleebib. Kahjuks ilmneb kohe ka meie kehv kaardisaatmiskogemus - me pole piisavalt ruumi markidele jätnud. Meestüüp murrab ja voldib üle kaardi äärte, et vajalik kogus täis saada. Tubli siiski!
 
Lõpuks siiski saame lennukile, mis meid paradiisi viib - vähemalt Charles Darwin nii ütles. Ta ju ei valetanud, ega ju?!
 
  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar