03 aprill 2016

Ubatuba ehk mis su kastis on, mees?, 07.03

Jah, selline kohanimi on olemas. Tegelikult on Brasiilias teisigi lahedaid kohanimesid - Caraguatatuba, Mussurunga jms. Ubatuba on ikkagi üle prahi. Sinnakanti teeme päevase väljasõidu Paratyst, abiks tuttav bussijuht (kes sedapuhku pingsalt meie ujumissoovidega arvestab). Tema süül on vaesed eestlased muidugi nii suplusnäljas, et unustavad end esimesse Ubatuba randa tundideks. Tegelikult on siiski süüdi kohalik baaripoiss, kes äkitsi kõik meie märjad unenäod täide viib. Mae saab oma maasika-caipirinha ja igasugu muid häid sorte on veelgi valikus. Näiteks kiivi oma on sama hea kui maasikas.


Lisandub ka väärtuslik õppetund, et ära saada iga esmapilgul suvalist jorssi pikalt, vaid kiika, mis tal kastis on ;) Kõik pole pelgalt jäätisemüüjad.
Kastimehel on teise käe otsas isemeisterdatud grillimassin, kuhu krevetivarras hästi passib. Rand on üldse krevettide söömiseks  üks hüva koht, jäägid lähevalt kiiresti taaskasutusse.

 


Roheline rannik poleks aga oma nime väärt ilma koskedeta.
Kosed on võimsad ja erilised, igaüks isemoodi ja väärt läbi astumist. Esimese juurest ma küll pagesin võrdlemisi kiiresti, sest mind otsustasid maandumisplatsina kasutada mingid ülinunnud tapjasääsed/kärbsed/parmud. Mitte muhvigi ei saanud aru, jõudsin vaid silmata mingit musta kübet ja selle ära rapsata, kui ühel hetkel avastasin, et ilmselt iga ära rapsatud "kübeme" kohalt punased verenired voolavad.
Oli aeg kotist mürgivarud välja otsida.
 
Koskede ilu ei ole mõtet püüda kirjeldada, pildile on seda ka raske tabada - peab ise kaema. Erilist elamust pakuvad kohalikud tüübid, kes kosest kui liutorust alla lasevad, kõhuli ja selili, kuis aga tuju on. Ma saan ju aru, et veevool neid kannab, ent ikkagi tundub uskumatu.
 
 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar