31 mai 2016

Need tantsukingad...

Meil on põõsa all oma isiklikud kingad - kaunid kuldkingad  (Cypripedium calceolus). Õitsevad ja lõhnavad nii mis mühiseb :) Lõhn, kusjuures, on eriliselt magus ja mõnus. Peab ju olema, et ma seal ämblike ja usside vahel nõus roomama olen :)
Heal lapsel mitu nime: käoking, kukulinnupätakas, käopätakas, neitsiking, pruudiking või saksaking.
Aga kas te teadsite, et seemnetel kulub õitsemisikka jõudmiseks oma 15 aastat?! Ei julge mitte hingatagi ... 










30 mai 2016

Mummile



Mummile äraarvamismäng - mis põõsas see vana nõudepesukaltsuhaisulise lõhnaga isend on? Õied kusjuures on imeilusad :)

26 mai 2016

Värsked uudised

Miks ma küll Hiiumaa kohaliku kobrulehe tellisin, kui alles eelmised uudisedki lugemata... nii aastast '65 :)

23 mai 2016

Kõige vahepeal juhtub nii mõndagi...

Mõnikord ma saan isegi aru, et teile võib jääda mulje, et me siin ei tee mitte midagi ja miskit ei toimu. Et lihtsalt oleme.... olemegi, kõige muu asjaliku vahepeal.

Tegelikult on meil viimase nädala jooksul palju juhtunud, rohkem kui sõnadesse söandaks panna :)
Näiteks on meil tuttuus saal valmis, osaliselt muidugi, ent siiski. Meeletust kolakambrist sai kui võluväel suur ja lage saal. Põrand koguni on tasane. Kõik muu lisandub aegamööda ;) Aga kui teil peaks olema tahtmine siin üks korralik kontsert, etendus või muu tore häppening teha, siis andke aga teada ja tuld! Pinda on tubli 300 ruutmeetri jagu, nii et mida sa hing veel ihkad :)


Ja kogu selle aja oli minul selline kodu-office. Piinlik, ma tean. Aga ma olen lõpmata tänulik Kätyle, kes mulle seda enneolematut luksust meelde tuletas ;) Sellistel hetkedel tunnen, et mul on tõesti hea hobi - võin sellega tegelda karjateel otse kadakate vahel, pävkades ja murul. Ei tea, kas päevitusriided töövormina kuludesse saab ka kanda?

 Ja samal ajal kõik õitseb. Viimased nurmenukud, meelespead, esimesed metsmaasikad ja igasugu käokingalised ja käpalised ja muud tegelased.
 Ja kui arvad, et seal kadakate vahel enam midagi ei ole, siis puhkeb õide raudselt mõni metsõunapuu :)

Meil on ka oma metsanotsu nüüd olemas. Radade järgi võttes peab neid muidugi hulgim olema, kuid mina näen ainult ühte. See-eest on ta järjekindel. Neil on tekkinud ka oma spaa, kuigi ma ei tea, mis juhtub pikema kuivaperioodi jooksul. Seni nad igatahes naudivad antud oludes võimalikke hüvesid. Ilma piletita!


Mis veel? Täna käis meil külas näitsik booking.com´ist. Meie puhkemajake on täies tööehtes ning hetkel on seal ringi vaadates vaja ohtralt kujutlusvõimet. Kuid lõpp juba paistab, seega julgen soovitada seda oma suveplaanidesse võtta küll - me jõuame valmis:)
Kuna me enamasti oleme harjunud, et inimesed tulevad vaatama keramaja, siis oli üsna omamoodi kogemus kohata inimest, kes tegelikult tuli vaatama midagi muud (puhkemaja) ja kes meie äsja valminud naudingute ringrajal sattus ootamatult keramaja otsa :) See on tõepoolest nagu tundmatu ja kahtlane objekt, ent järgmisel hetkel kõige loomulikum ja ootuspärasem tegelane sel kõrvalisel teel.

Ja nii ongi! Tulge! Ja te näete :)

22 mai 2016

Paradiisid on sageli erinevad...

Selle eest, et siia üldse veel mingit Brasiilia jätkujuttu tuleb, tänage Sepikoja sepitsejaid. See reisiteema jäi ammu kiratsema, põhjusega muidugi. Esiteks kirjutasin ma konkreetselt selle paradiisisaare kohta juba ühe artikli ühte ajakirja (ilmub ilmselt augustis).  Teiseks jõudsin ma vahepeal tagasi teise paradiisi - Hiiumaale - mida mitte ühegi paradiisisaarega maailmas võrrelda ei kannata. Kolmandaks aga....Fernando de Noronhast ongi meeletult keeruline kirjutada. Minu oskustest jääb puudu.
Mind ennastki hämmastab, kuidas üks saar võib segadusse ajada. Olen üsna veendunud, et sealsed muljed muutuvad ajas kardinaalselt. Vahetult sealt tulles oleks mu kommentaar võrdlemisi skeptiline olnud, täna on see pisut leebem ja tulevikus...küllap päris positiivne.
Ma usun siiralt, et F. de N. on fotograafide jaoks unelm. Nii palju ja nii erinevaid randu ning profisilm sealt juba kaadreid püüaks, ma tean. Floora ja fauna on sealseks eriliseks rikkuseks. Selle ilu püüdmiseks on aga aega ja asjalikke juhendajaid tarvis. Kõige muuga on aga märksa segasemad lood.




 Vesi on Noronhal muidugi kristallselge ja imelistes värvitoonides. Eks hea nähtavus on ka üheks põhjuseks, miks sukeldujad sinna trügivad - parimatel päevadel koguni kuni 50 meetrit. Korralik laine pakub adrenaliini ka surfaritele ja lainelauduritele. Kuna saarel oligi valdavas osas näha siseturisti, siis oli päris tavaline vaatepilt, kus karamellise jumega tõmmud Brasiilia kaunitarid hommikul oma rendibagile hääled sisse ajasid, lainelauad peale viskasid ja minema kimasid. Ükskord õhtul siis laekusid. Paar tooni tumedama ja muidu kaunimana.  

Noronha randade kiituseks peab ütlemagi, et ülerahvastatust seal naljalt ei teki, ehk vaid Sueste rannas. Sinna on sissepääs rahvuspargi kaardiga, kindlaks määratud ajavahemikus, nii et mõned inimesed ikka kogunevad.  Peamiselt minnaksegi sinna ikka kilpkonni kaema. Või haipojukesi. Väiksed haid on päris nummid :)

Mujal randades oli aga kogu aeg Robinsoni tunne, vahel vilksatas kusagil mõni Reede, aga sagedamini oli temagi kuhugi kadunud.
Masside mittetekkimiseks on loomulikult oma põhjus, hoolega väljatöötatud ja kindlalt paika pandud - nimelt tohib päevas saarele tulla ca 450 turisti, ei rohkem. Lisaks maksab külaline iga saarel viibitud päeva eest, seega niisama mitmeks kuuks lebotama minekuks peab ikka sigahea põhjus olema.



Brasiilia avalikud hooned ja kirikud on üldse veidi toretseva ja kreemitordise arhitektuuriga, nii ka see saare peamise asula au ja hiilgus.

Sukeldumiskeskus asus kohe selle vahetus läheduses, korraliku munakivitee jagu turnimist allamäge. Sukeldujad võtsid selle tee loomulikult ette pärast kurnavat mereretke, nii et võib vaid aimata kui meeldiv oli mäest ülestulek :)

Nende omanäoliste kivitaieste mõte jäi veidi arusaamatuks, kuid kui need just mingid iidsed nõidade hukkamiseks mõeldud tuleriidad (puhtalt minu fantaasiarikas vaimusünnitis!) ei olnud, siis oli neil vist mingi seos aastakümnete jooksul saare peamisteks asukateks olnud vangidega.












 Loodusega seoses ilmnes veel üks kummaline vastuolu - kuigi kõik oli nii lopsakas ja suuremõõtmeline, siis mingi teema oli seal  juur- ja puuviljadega. Tähendab, teemat ei olnudki, sest noid viljugi ei olnud. Te mäletate ikka veel sellist vaatepilti?


Ja ma kardan, et selle nägemiseks ei olnud omal ajal vaja just eriti kaugele sõitagi :) Noh, meie sõitsime, lendasime ja sõitsime siis veel kord ja mida imet me veel puha tegime...Kohe esimesel õhtul tundus tiba kahtlane, et võrdlemisi normaalses toidukohas osasid valitud toitudest ei olnud pakkuda. No et rohelist ei ole. Okei, kehitasime õlgu ja uskusime, et meid on haledalt petetud, mingisse nurgatagusesse restorani saadetud.
Kui sama muster korduma hakkas ja maksimaalseks püüdlikuks kompromissiks muutus kelneri ettepanek, et salati asemel meile kartulit pakutakse (ikkagi juurvili ju, kamoon!), friikartuli kujul eks ole, siis hakkas meilegi koitma, et toidu osas on see saar meie lootusi veidi  ... petnud :)
Põhimõtteliselt tuleb kaup, sealhulgas ka värske kraam saarele kord nädalas, siis tõmmatakse letid  tühjaks saare kahest toidupoest ja... elu läheb vanas rütmis edasi. Tühje kaste ei hakata muidugi ära korjamagi.
Brasiilias, nii ka Noronhal, on üsna levinud kaaluhinnaga toitu pakkuvad söögikohad, seda eriti lõunati. Nii juhtus meiegagi, et buffet-tüüpi kohtades varemalt põlatud kapsalised ja muud suvalised mäletsemiseks paslikud rohelised lehenääpsud ühtäkki hirmus populaarseks muutusid. Lõunatama minnes ei huvitanud enam pakutav liha, vaid kõik kokku kraabitud roheline. Kuigi enamsti oli sellestki pool sügavkülmast võetud ja üles kuumutatud jama.
Üks koht siiski oli, mis meie lootusi ei petnud. Tõsi, kui hoolega vaadata, siis nende menüü oli kavalalt koostatud - see oli muude toiduainete osas piisavalt rikkalik ja kvaliteetne, nii et rohelise puudumist nagu ei märganudki. Tuuna tartar mangoga oli see, mida meie seltskonnast sinna korduvalt sööma mindi.
Mina muidugi juhiksin tähelepanu sellele "sokikohvile" (väljend laenatud küll "Minu Costa Rica" raamatust). Harva õnnestus head kohvi saada ja kindlasti oli siin pildil kuvatud variant üks parimaid selles piirkonnas. Sellist süsteemi tahaks endalegi, kuigi ma kahtlustan, et meie kliimas see variant õues ei toimi, kuna tassi jõudes oleks kohvil juba jääkirme peal :)


Paradisis sajab muide ka vihma. Kuid olgu öeldud, et seal see teid pigem rõõmustab kui kurvastab :) Väljaarvatud juhul, kui see igast katusepraost sisse pressib ja teid enda alla uputada proovib. Tädidel oli muidugi protseduur käpas, kibekiiresti lennutati anumad ja rätid vajalikesse kohtadesse ning kaussidesse kogunenud uhuti jalgrada mööda alla. Ühtlasi sai ka rada pestud.



See tibukollane pousada oli üldse, ka lisaks uputusele, üks omamoodi koht. Siin sai kogeda palju erinevaid Brasiiliale omaseid rõõme. Osasid me juhuslikult ainult siin saimegi tunda, ei mujal. Näiteks töötajad, kes stabiilselt raha varastasid. Ega nad lollid olnud, nad võtsid piisavalt väiksed summad, et jõudsid enda mälus ja teravas mõistuses kahtlema hakata.
Ummistuvad tualettpotid ja ründavad sipelgamüriaadid olid vaid õpetlikuks lisaboonuseks.
Veel kuukene pärast reisi leidsin Noronha sipelgad ühe vana maasika-Hallsi paki sees, kahjuks küll igavesele unele suikunult. Ja mina veel imestasin, miks nad sõltumata asukohast just minu kotti ründavad ja selle põhja alt neid eriti palju pudeneb. Halls ei tundunud ju eriline maius olema, Noronha sipelgad olid ilmselt permanentses näljaseisundis, et seda tahtsid...



Tibukollane pousada poleks tibukollane pousada, kui seal veel ei juhtunuks asju. Näiteks oli see koht, kus hommikusöögitädide käest võis võitoosiga vastu vahtimist saada. Ilma naljata. Nad ei talunud minutitki enne õiget aeg söögisaali ilmumist. See oli aeg, mil nad veel rahulikult kui uimased prussakad ringi kakerdasid ja ühtegi öömajalist silmaotsaski ei seedinud.
Ei tahtnud aidata ka jutt, et me nende udupeentest tapiocadest jms oleme valmis loobuma, antagu meile meie igapäevane kukkel ja juustuviil kätte, ja juba kell 7.15 majast ära udutame (mõelda vaid, ei mingit muret, et tüübid tilguvad kella kümneni söömas-joomas käia). Kui nad aru said, et me nende võitoosisõda piisavalt ei pelga, tegid nad järgmise lükke.Varjatult, muidugi.
Nimelt krutiti kahe vestibüülis ja söögisaalis oleva kella osutid tahapoole. Olgu, ühel hommikul võis neil see nali läbi minna, kuid teisel hommikul keerasime kellad tagasi, ja mitte ainult tagasi, vaid siis vastavalt meie kasuks tagasi.
Segane olukord. Ei saanudki aru, kuidas see lahenes ja kelle ajavöönd võitis, igatahes kuidagi me söönuks saime ja tädid meid talusid.


Sancho rand, mis mõningatel andmetel maailma kaunimate randade TOP10-s uhkel teisel kohal figureerib tänavu

Sarnane suhtumine muide iseloomustab eriti hästi kogu saarerahvast. Hinnad kruvitakse maksimaalselt üles, aga pakutava teenuse ja selle kvaliteedi eest ei vastuta just nagu keegi. Loomulikult võib leppida mingite saareliste iseärasustega (vaevalt  18km2 saareke, pea nelisada kilomeetrit Brasiilia rannikust), kuid teatav külalislahkus ja sõbralikkus võinuks siiski olla. Vist. Aga võib-olla ka mitte. Äkki on eestlased need lollid, kes veri ninast väljas pingutavad kliendi heaolu nimel ja teised vaatavad lihtsalt, kuis ise saavad mõnusalt elatud....

Sancho randa muide ei saa jalutada elegantsel sammul, kokteiliklaas käes, rannakott üle õla ja lai suvekübar linakarva lokkidel lehvimas. Esmalt on küll imeilus vaade....ainult, et see vaade on mitukümmend meetrit allpool. Alla saab aga kitsasse ja mustendavasse auku ronides. Ümbritsevad kaljuseinad on mõnusalt niisked ja ... ilmselt kubisevad tarantlitest ja sisalikest. Ma püüdsin silmad kinni hoida.
Igatahes kinkis see rand mulle Sancho-lihased, mida ma veel  nädal aega hiljemgi tundsin.

Mõni daam läheb isegi Sancho randa (kuhu jõudmiseks tuleb kaljulõhes redelil turnida) heledas seelikus ja sallis!


"Tütarlaps võitleb tuulega"


See tütarlaps ei võitle aga kellegagi, tema naaseb ookeani stoilise rahuga.


18 mai 2016

Kokkuvõte nädalavahetusest. Kuigi on kolmapäev. Või midagi sellist.

Olgu kohe öeldud, et lugenud olen ma vähe. Praamisõitudel Dagmar Normeti memuaare, mis olid nii ja naa. Juudid on viimasel ajal igasse filmi ja raamatusse sisse pugenud, nende najal püsib maailm. Ma tean, et te tahate esimese hooga vastu vaielda, aga kui järele mõtlete, siis nõustute minuga. Memuaaridena tore, ei kurda, vahepeal kiskus kuivaks kätte, aga oli ka väga mahedaid olustikupilte. Need, kes viitsivad lugeda Eesti rahva lugude mitmeköitelisi telliseid, need naudivad ilmselt ka seda raamatut.



Mandrile jõudes otsustasime olla meeletult innovatiivsed ning sõita Tallinnasse Keila kaudu. Lisaks kõigele muule toredale (loe: Rummu asula), põikasime ka kiirelt Padisele.

 Padise mõisa suveterrass tuleb ilmselt suvel, kui meil tohutult igav on ja mitte midagi teha ei ole, plaani võtta :)


Ma väga vabandan, aga Keila tundub mulle endiselt üks uskumatult imelik koht... Keilat ei suudaks ma ka viie liitri rieslinguga enda omaks teha. Võib-olla on viga läbivas trassis, et see ongi suunatud kõige koledamat teedpidi minema, ei tea.

Nädalavahetuse tippsündmuseks oli kahtlemata muuseumiöö. Sissejuhatuseks oli juba kasvõi see, et me lippasime päeval korraks Kadrioru raamatukokku, aga jäime sinna hulga kauemaks. Elu õieke kukkus meisterdama ja mina jõudsin samal ajal Kausi "Läheduste raamatu" läbi lugeda, sellel toredal kirjadega diivanil seal.


Selline luuleline proosaraamat.
"Armumisel ja armastusel on suur vahe, esimene on lubadus maast, teine manner, mille ühelt kaldalt teisele on liiga palju minna ja kaardid vananevad tundidega."
Kas paremini üldse saab enam öelda?
Või veidi argisemat juttu:


Aga tegelikult ma mainisin muuseumiööd. Meie kiire kodune tiir oli siiski Miiamilla (ohtralt vene keelt, tagurdasime kiiresti välja), Ed. Vilde muuseum, kus meid kohe mingisse mängu haarati. Minu jaoks jäi siiski kirkamaks hetkeks sealne soojakapp köögis, täpselt nagu Iseloomuga Majaski. Siis tuli Tammsaare muuseum ühes Urmas Lennuki ja Maarja Vaino vestlusega. Mis oli väga põnev, isegi posti taga kuulates. Ka siin oli mäng, mille nooremale generatsioonile suunasime, õrnalt muidugi. Edasi Kadrioru loss, kus selle alles jäänud lühikese ajaga palju just ei jõudnud. Tore oli ikkagi.
 
Pühapäev oli imelik üritus Kristel Aaslaiuga. Ma kartsin, et noorsugu on hukas ja mahlamütsid vallutavad Rahva Raamatu, et temaga kohtuda, kuid õnneks pole siiski veel kõik kadunud. Kokku oli kohale tulnud mingi 3+ fänni. Ega staar ise ka kuigi innukas olnud, saabus hilinemisega, lahkus aegsasti, andis paar autogrammi, lasi endaga pilti teha, ei laulnud, ei tantsinud, ei rääkinud avalikult miskit. Õnneks need vähesed präänikud olid sillas ja minusugused kibestunud mamslid ei pidanudki rahul olema :)
 

13 mai 2016

"Unistuste tappev kasvamine" Mehis Heinsaar

 

Moodsalt arhailised muinasjutud, sellised nipernaadilikud omal moel. Muinasjutud mulle üldjuhul ei passi, aga siinsed lood läksid päris libedalt käima. Või mõjusid tuttavad kohad sütitavalt. Eriti meeldis mulle Tohvri elanike kirjeldus, ega see kõige ilusam olnud, aga samas pagana kümnesse. Minu seenemetsatee kulges sealt pidevalt läbi ja... see oli omaette maailm.
 
Üldse mõnusad kohad on siin raamatus. Isegi Kõpu on mainitud, mida sa veel tahta oskad :)

12 mai 2016

Eelmäng



Need kuue klaasruuduga aknad olid alles eelmäng ja sissejuhatus sellele rõõmule, mis nende akendega ees ootab :)))) Unes veel teipimist ei näinud, seega võib vist jätkata. Nagu pildilt näha, olen edasi arenenud ja hakanud kindaid kasutama, nii et küüned enam valged ei ole.


Soonlepas saab juba ujuda, muide.
No see tähendab, et saavad need, kes oskavad...

11 mai 2016

"Õhtusöök" Herman Koch


Seda võtet, kus ühe päeva või mingi lühikese koosviibimise käigus keritakse lugeja ette ühe suguvõsa või perekonna lugu, on kasutatud korduvalt. Mulle see üldjuhul meeldib, sest tekib kaks paralleelmaailma ja lugu saab tempokam.
 
Jutustajana on Koch iseenesest hea, kuid minu jaoks tekkis kuskil poolepeal siiski mingi lühis. Ma ütleksin, et esimene pool, mis tegelikult küll vist ülipikk sissejuhatus on, oli vingem. Lisaks värvikatele, ühtlasi kergelt tögavatele, gastronoomilistele kirjeldustele, hargneb lahti kahe venna lugu, ent veelgi enam lahkab autor oma tegelaste suuläbi ühiskonna valukohti, naeruvääristab tõusiklikkust.
 
Mingil hetkel tundubki, et samas vaimus läheb lugu lõpuni. Siiski hakkab ühel hetkel, ilmselt minu kui lugeja jaoks omamoodi võõrkehana, lisanduma uus liin kahe õhtustava abielupaari laste näol. Huvitav dilemma tuuakse mängu, kuid midagi siin logises. Kas jõuti romaani tuumani liiga hilja või vale nurga alt, ei tea.
 
Jääb siiski sellise kiire ja kerge lektüüri hulka, aga igav ei olnud kordagi, nii et suveks hea ;)  

08 mai 2016

"Kass kuumal kivikatusel" Anna Nicholas

 
Kes on "Sisalikku..." lugenud ja nautinud, siis Nicholas jätkab siin endises  headuses - pere veedab üha enam aega Mallorcal, ehitades üles sealset kodu, ent see pole sugugi mingi remondiraamat (nagu osad sellelaadsed võõrsile läinute kirjeldused). Siin on fiestad, seksikad postiljonid, keeleõpe ja muidugi autori töö suhtekorraldajana, millega ta vahelduva eduga edasi tegeleb. Selle viimase osakaal on ehk küll tiba suur, kuid teisalt on see omamoodi põnevgi ju.
 
Kaks huvitavat aspekti veel. Autori abikaasa hakkab pisukese lisateenistusena perekonnatuttava külaliskorterit välja üürima. Tänu sellele võime lugeda briti ja skandinaavia tüdrukutekampadest, kes end välja elama tulevad. Kuid põnevam kui läbutüdrukud, on hoopis üks teine põhjalikku käsitlust leidnud teema - kasside hoiukodu. Mina, mitte kassiinimene, ei ole muidugi eriti kopenhaagen teemas sõna võtma, aga kui keegi ei kuule, siis võin salamisi tunnistada küll, et päris põnev oli sellest lugeda.
 
Ma usun, et see tädi kirjutab juba hoogsalt kolmandat raamatut. Mulle sobib.
 
 

04 mai 2016

"Linnade põletamine" Kai Aareleid


Ääretult sümpaatne raamat. Sellised suhtelood, olgu selleks siis eri sugude või eri põlvkondade vahelised suhted, mulle meeldivad. Kõike ei öelda, kõike ei panda kirja, palju on aimata ja tunnetada. Napid kirjanduslikud pildid liiguvad enamus ajast kronoloogiliselt.

Mõnes mõttes on see tüdrukuteraamat, arenemislugu, teisalt muidugi ajasturomaan. Korduvalt võiks õhata, et aeg oli lihtsalt selline. Nii oli .

Tartu tegevuspaigad olid mu jaoks võõrad, Viljandist vilksatanud kohad seda enam omad. Järge, just nimelt järge ootaks kindlasti. Liiga ruttu kadusid need leheküljed.

03 mai 2016

Põnevaks elatud elu



... võimaluste piires siis ikka, eks ole :) Maal olles on kaks variant - kas su elu on sigaigav või nii tormiselt põnev, et hoia piip ja prillid. Liiga pikka juttu ei tahaks teha, sest ma ikka loodan, et need lood täies hiilguses kord kuhugi kaante vahele saavad.

Lühidalt öeldes võitlesin ma täna pääsukestega (tulemusteta!), vahatasin seina (tulemustega!). Tulemus on näha seintel ja nagu juuresoleval pildil märgata, siis ka mu sõrmedel (ma loodan, et mu imetore küünetehnik seda pilti ei näe). Kogu minu vahatamisprotseduuri saatis teadmine, et täna peaks meie vallas liikuma rändkauplus, mida minu lapsepõlves kutsuti lavkaks.
Kellaaeg: teadmata.
Peatumiskoht: teada.
Kuna ma juba mitmendat päeva praktiseerin siin iseseisvat elu, siis on siililegi selge, et mu toiduvarud, eriti minu isu juures, hakkavad kahtlaselt kahanema. Seega oli eluliselt tähtis see pagana toiduga varustatud buss kinni püüda. Nagu ontlik koolitüdruk pakkisin ma hommikul seljakoti ühes rahaga, et kui mina vanas majas vahatan ja mürinat kuulen, siis saan kohe kiirelt spurtida.

Mingit mürinat ma loomulikult ei kuulnud. Tööd lõpetades otsustasin veendunult, et olen kaubaringi maha maganud ja lasin mõttes läbi kõik kappide sügavustes olevad varud, millest siiski üks kartulisalat kokku visata. Teisipäev on nimelt kartulisalatipäev. Minul. Ainus jama, et vanast majast pidin ma siiski minema kartuleid tooma. Taevas teab, miks ma ikka koti ja raha selga viskasin, lisaks muidugi ka kopsik kardula jaoks. Kui ma siis aga karjaõue kivimüüride vahelt tibukollast bussi silmasin, lendas kopsik kus seda ja teist ja ma kimasin oma kõige reipama sammuga bussi suunas. Ikkagi 7 tundi pingsat kuulatamist sai heldelt tasutud! Telefon jäi kahjuks tuppa, nii et selleks, et teile seda viletsat pildikest siiski pakkuda, pidin hiljem ühes telefuuniga tagasi marssima (liiga lähedale ei söandanud muidugi minna...põhjust võite aimata).

Ma riskisin küla naerualuseks saada ja läksin just nimelt selliste küüntega "poodi". Buss peatub meie küla ainsa elus oleva "raadio" hoovis ja ma tean, et need küüned ja minu nädal otsa kammimata juuksed mulle veel häda kaela toovad.  "Raadio" lobises ennastunustavalt tegelikult hoovil bussijuhiga, aga nähes värsket verd, lendas kepsakalt ka kohe bussi. Sain kuulda kõik tema kevadise näohoolduse kohta ja küla vahelt haihtuva teekattematerjali kohta. Vähe sellest, ta jõudis samal ajal ka mind küsitleda.

Kui ma bussi astusin, siis ma unistasin lisaks tänasele kardulasalatile ka ühest krehvtisest kookospiimasest aasiapärasest supist. Ilmselgelt ma ülehindasin kaubavalikut :) Aga ega ma kurda, sest eluks hädavajalik oli ju iseenesest olemas. Väljaarvatud fermenteeritud puuviljasalat ehk vein. Alkolett, muide, on seal bussis täitsa olemas. Liiga pikalt ei saanud seda uurida ("raadio" oli sabas ju), aga ma silmasin seal ikka viskit, konjakit, likööre jms. Veinidest oli paraku esindatud ainult Dreamer, mida mu käsi ei tõusnud ostma.

Te näete jah, mis ma mingis meeltesegadushoos endale krabasin?! Hiiu Pagari stritsli. Minu kella neljane hommikusöök, aga see neetud vahatamine vajas premeerimist ju.  Terve stritsel kadus kui mutiauku....


 Aga muidu oli õhtu ilus, ilusam kui päeva esimene pool.
Suvi on kohale jõudnud.
Pääsukesed on kohal.
Rästikud on kohal.
Sisalikud on kohal.



02 mai 2016

"Avantüür" A. Magee


 
Nurmenukulõhnalistel sõrmedel on kummaline lasta klaviatuuril tantsida, aga  üks mõrkjasmagus raamat on maakeeli ilmumas. Lugemisega kiiret ju küll pole, ent  kiire võib olla neil, kel huvi autoriga kohtuma minna. Prima Vista sündmustega tasub lõunaosariiklastel end kursis hoida, kõige muu toreda hulgas astub üles ka Magee, kellega vestleb Kätlin Kaldmaa.
 
 
 
 
 


Sõja- ja armastuslugu, esialgu hirmutab dialoogirohkus (kuigi see on omapäraselt napisõnaline, mis omakorda jätab mõtteõhku ja tõlgendamisvabadust lugejale). Sõja edenedes jääb sõnadele aina vähem ruumi, jutud on veelgi lühemad, kogetut ei ole võimalik alati sõnadesse panna. Ja ega vist keegi tahagi. Nii et vormiliselt sisuga hästi haakuv.

Minu arvates on siin esikohal valikud, ikka need sõjaaegsed. Kummalisel kombel, ole sa mees või naine, rindel või kodus - alati on mingid valikud. Isegi vangi võetuna ja näljas olles on su ees valikud. Neid ei pruugi olla palju ja mitte kuigi head, aga siiski... 

Ja muidugi see naise vaatenurgast jutustatud lugu, ikka veidi teistmoodi, mulle meeldiv. Tegemist, muide, debüüdikaga.