18 mai 2016

Kokkuvõte nädalavahetusest. Kuigi on kolmapäev. Või midagi sellist.

Olgu kohe öeldud, et lugenud olen ma vähe. Praamisõitudel Dagmar Normeti memuaare, mis olid nii ja naa. Juudid on viimasel ajal igasse filmi ja raamatusse sisse pugenud, nende najal püsib maailm. Ma tean, et te tahate esimese hooga vastu vaielda, aga kui järele mõtlete, siis nõustute minuga. Memuaaridena tore, ei kurda, vahepeal kiskus kuivaks kätte, aga oli ka väga mahedaid olustikupilte. Need, kes viitsivad lugeda Eesti rahva lugude mitmeköitelisi telliseid, need naudivad ilmselt ka seda raamatut.



Mandrile jõudes otsustasime olla meeletult innovatiivsed ning sõita Tallinnasse Keila kaudu. Lisaks kõigele muule toredale (loe: Rummu asula), põikasime ka kiirelt Padisele.

 Padise mõisa suveterrass tuleb ilmselt suvel, kui meil tohutult igav on ja mitte midagi teha ei ole, plaani võtta :)


Ma väga vabandan, aga Keila tundub mulle endiselt üks uskumatult imelik koht... Keilat ei suudaks ma ka viie liitri rieslinguga enda omaks teha. Võib-olla on viga läbivas trassis, et see ongi suunatud kõige koledamat teedpidi minema, ei tea.

Nädalavahetuse tippsündmuseks oli kahtlemata muuseumiöö. Sissejuhatuseks oli juba kasvõi see, et me lippasime päeval korraks Kadrioru raamatukokku, aga jäime sinna hulga kauemaks. Elu õieke kukkus meisterdama ja mina jõudsin samal ajal Kausi "Läheduste raamatu" läbi lugeda, sellel toredal kirjadega diivanil seal.


Selline luuleline proosaraamat.
"Armumisel ja armastusel on suur vahe, esimene on lubadus maast, teine manner, mille ühelt kaldalt teisele on liiga palju minna ja kaardid vananevad tundidega."
Kas paremini üldse saab enam öelda?
Või veidi argisemat juttu:


Aga tegelikult ma mainisin muuseumiööd. Meie kiire kodune tiir oli siiski Miiamilla (ohtralt vene keelt, tagurdasime kiiresti välja), Ed. Vilde muuseum, kus meid kohe mingisse mängu haarati. Minu jaoks jäi siiski kirkamaks hetkeks sealne soojakapp köögis, täpselt nagu Iseloomuga Majaski. Siis tuli Tammsaare muuseum ühes Urmas Lennuki ja Maarja Vaino vestlusega. Mis oli väga põnev, isegi posti taga kuulates. Ka siin oli mäng, mille nooremale generatsioonile suunasime, õrnalt muidugi. Edasi Kadrioru loss, kus selle alles jäänud lühikese ajaga palju just ei jõudnud. Tore oli ikkagi.
 
Pühapäev oli imelik üritus Kristel Aaslaiuga. Ma kartsin, et noorsugu on hukas ja mahlamütsid vallutavad Rahva Raamatu, et temaga kohtuda, kuid õnneks pole siiski veel kõik kadunud. Kokku oli kohale tulnud mingi 3+ fänni. Ega staar ise ka kuigi innukas olnud, saabus hilinemisega, lahkus aegsasti, andis paar autogrammi, lasi endaga pilti teha, ei laulnud, ei tantsinud, ei rääkinud avalikult miskit. Õnneks need vähesed präänikud olid sillas ja minusugused kibestunud mamslid ei pidanudki rahul olema :)
 

1 kommentaar:

  1. Küll Sa oled ikka palju jõudnud!
    Keila suhtes vaidlen täiesti vastu:) Mul hoopis vastupidised ja soojad tunded selle linnakesega seoses. Üks äraütlemata armas koht minu meelest. Pool aasatakest oma elust on õnn olnud seal ka elada - ja see oli ilus aeg! Praegu käin aeg-ajalt sõbrannal külas ja jätkuvalt on tore! Ka täiesti kaine peaga!:)
    "Läheduste raamat" tekitas huvi - peaks hankima.
    Kas Brasiilia reisijutud lõppesid otsa? Või tuleb raamat? Selline tunne on, et tahaks veel ja veel...

    VastaKustuta