22 mai 2016

Paradiisid on sageli erinevad...

Selle eest, et siia üldse veel mingit Brasiilia jätkujuttu tuleb, tänage Sepikoja sepitsejaid. See reisiteema jäi ammu kiratsema, põhjusega muidugi. Esiteks kirjutasin ma konkreetselt selle paradiisisaare kohta juba ühe artikli ühte ajakirja (ilmub ilmselt augustis).  Teiseks jõudsin ma vahepeal tagasi teise paradiisi - Hiiumaale - mida mitte ühegi paradiisisaarega maailmas võrrelda ei kannata. Kolmandaks aga....Fernando de Noronhast ongi meeletult keeruline kirjutada. Minu oskustest jääb puudu.
Mind ennastki hämmastab, kuidas üks saar võib segadusse ajada. Olen üsna veendunud, et sealsed muljed muutuvad ajas kardinaalselt. Vahetult sealt tulles oleks mu kommentaar võrdlemisi skeptiline olnud, täna on see pisut leebem ja tulevikus...küllap päris positiivne.
Ma usun siiralt, et F. de N. on fotograafide jaoks unelm. Nii palju ja nii erinevaid randu ning profisilm sealt juba kaadreid püüaks, ma tean. Floora ja fauna on sealseks eriliseks rikkuseks. Selle ilu püüdmiseks on aga aega ja asjalikke juhendajaid tarvis. Kõige muuga on aga märksa segasemad lood.




 Vesi on Noronhal muidugi kristallselge ja imelistes värvitoonides. Eks hea nähtavus on ka üheks põhjuseks, miks sukeldujad sinna trügivad - parimatel päevadel koguni kuni 50 meetrit. Korralik laine pakub adrenaliini ka surfaritele ja lainelauduritele. Kuna saarel oligi valdavas osas näha siseturisti, siis oli päris tavaline vaatepilt, kus karamellise jumega tõmmud Brasiilia kaunitarid hommikul oma rendibagile hääled sisse ajasid, lainelauad peale viskasid ja minema kimasid. Ükskord õhtul siis laekusid. Paar tooni tumedama ja muidu kaunimana.  

Noronha randade kiituseks peab ütlemagi, et ülerahvastatust seal naljalt ei teki, ehk vaid Sueste rannas. Sinna on sissepääs rahvuspargi kaardiga, kindlaks määratud ajavahemikus, nii et mõned inimesed ikka kogunevad.  Peamiselt minnaksegi sinna ikka kilpkonni kaema. Või haipojukesi. Väiksed haid on päris nummid :)

Mujal randades oli aga kogu aeg Robinsoni tunne, vahel vilksatas kusagil mõni Reede, aga sagedamini oli temagi kuhugi kadunud.
Masside mittetekkimiseks on loomulikult oma põhjus, hoolega väljatöötatud ja kindlalt paika pandud - nimelt tohib päevas saarele tulla ca 450 turisti, ei rohkem. Lisaks maksab külaline iga saarel viibitud päeva eest, seega niisama mitmeks kuuks lebotama minekuks peab ikka sigahea põhjus olema.



Brasiilia avalikud hooned ja kirikud on üldse veidi toretseva ja kreemitordise arhitektuuriga, nii ka see saare peamise asula au ja hiilgus.

Sukeldumiskeskus asus kohe selle vahetus läheduses, korraliku munakivitee jagu turnimist allamäge. Sukeldujad võtsid selle tee loomulikult ette pärast kurnavat mereretke, nii et võib vaid aimata kui meeldiv oli mäest ülestulek :)

Nende omanäoliste kivitaieste mõte jäi veidi arusaamatuks, kuid kui need just mingid iidsed nõidade hukkamiseks mõeldud tuleriidad (puhtalt minu fantaasiarikas vaimusünnitis!) ei olnud, siis oli neil vist mingi seos aastakümnete jooksul saare peamisteks asukateks olnud vangidega.












 Loodusega seoses ilmnes veel üks kummaline vastuolu - kuigi kõik oli nii lopsakas ja suuremõõtmeline, siis mingi teema oli seal  juur- ja puuviljadega. Tähendab, teemat ei olnudki, sest noid viljugi ei olnud. Te mäletate ikka veel sellist vaatepilti?


Ja ma kardan, et selle nägemiseks ei olnud omal ajal vaja just eriti kaugele sõitagi :) Noh, meie sõitsime, lendasime ja sõitsime siis veel kord ja mida imet me veel puha tegime...Kohe esimesel õhtul tundus tiba kahtlane, et võrdlemisi normaalses toidukohas osasid valitud toitudest ei olnud pakkuda. No et rohelist ei ole. Okei, kehitasime õlgu ja uskusime, et meid on haledalt petetud, mingisse nurgatagusesse restorani saadetud.
Kui sama muster korduma hakkas ja maksimaalseks püüdlikuks kompromissiks muutus kelneri ettepanek, et salati asemel meile kartulit pakutakse (ikkagi juurvili ju, kamoon!), friikartuli kujul eks ole, siis hakkas meilegi koitma, et toidu osas on see saar meie lootusi veidi  ... petnud :)
Põhimõtteliselt tuleb kaup, sealhulgas ka värske kraam saarele kord nädalas, siis tõmmatakse letid  tühjaks saare kahest toidupoest ja... elu läheb vanas rütmis edasi. Tühje kaste ei hakata muidugi ära korjamagi.
Brasiilias, nii ka Noronhal, on üsna levinud kaaluhinnaga toitu pakkuvad söögikohad, seda eriti lõunati. Nii juhtus meiegagi, et buffet-tüüpi kohtades varemalt põlatud kapsalised ja muud suvalised mäletsemiseks paslikud rohelised lehenääpsud ühtäkki hirmus populaarseks muutusid. Lõunatama minnes ei huvitanud enam pakutav liha, vaid kõik kokku kraabitud roheline. Kuigi enamsti oli sellestki pool sügavkülmast võetud ja üles kuumutatud jama.
Üks koht siiski oli, mis meie lootusi ei petnud. Tõsi, kui hoolega vaadata, siis nende menüü oli kavalalt koostatud - see oli muude toiduainete osas piisavalt rikkalik ja kvaliteetne, nii et rohelise puudumist nagu ei märganudki. Tuuna tartar mangoga oli see, mida meie seltskonnast sinna korduvalt sööma mindi.
Mina muidugi juhiksin tähelepanu sellele "sokikohvile" (väljend laenatud küll "Minu Costa Rica" raamatust). Harva õnnestus head kohvi saada ja kindlasti oli siin pildil kuvatud variant üks parimaid selles piirkonnas. Sellist süsteemi tahaks endalegi, kuigi ma kahtlustan, et meie kliimas see variant õues ei toimi, kuna tassi jõudes oleks kohvil juba jääkirme peal :)


Paradisis sajab muide ka vihma. Kuid olgu öeldud, et seal see teid pigem rõõmustab kui kurvastab :) Väljaarvatud juhul, kui see igast katusepraost sisse pressib ja teid enda alla uputada proovib. Tädidel oli muidugi protseduur käpas, kibekiiresti lennutati anumad ja rätid vajalikesse kohtadesse ning kaussidesse kogunenud uhuti jalgrada mööda alla. Ühtlasi sai ka rada pestud.



See tibukollane pousada oli üldse, ka lisaks uputusele, üks omamoodi koht. Siin sai kogeda palju erinevaid Brasiiliale omaseid rõõme. Osasid me juhuslikult ainult siin saimegi tunda, ei mujal. Näiteks töötajad, kes stabiilselt raha varastasid. Ega nad lollid olnud, nad võtsid piisavalt väiksed summad, et jõudsid enda mälus ja teravas mõistuses kahtlema hakata.
Ummistuvad tualettpotid ja ründavad sipelgamüriaadid olid vaid õpetlikuks lisaboonuseks.
Veel kuukene pärast reisi leidsin Noronha sipelgad ühe vana maasika-Hallsi paki sees, kahjuks küll igavesele unele suikunult. Ja mina veel imestasin, miks nad sõltumata asukohast just minu kotti ründavad ja selle põhja alt neid eriti palju pudeneb. Halls ei tundunud ju eriline maius olema, Noronha sipelgad olid ilmselt permanentses näljaseisundis, et seda tahtsid...



Tibukollane pousada poleks tibukollane pousada, kui seal veel ei juhtunuks asju. Näiteks oli see koht, kus hommikusöögitädide käest võis võitoosiga vastu vahtimist saada. Ilma naljata. Nad ei talunud minutitki enne õiget aeg söögisaali ilmumist. See oli aeg, mil nad veel rahulikult kui uimased prussakad ringi kakerdasid ja ühtegi öömajalist silmaotsaski ei seedinud.
Ei tahtnud aidata ka jutt, et me nende udupeentest tapiocadest jms oleme valmis loobuma, antagu meile meie igapäevane kukkel ja juustuviil kätte, ja juba kell 7.15 majast ära udutame (mõelda vaid, ei mingit muret, et tüübid tilguvad kella kümneni söömas-joomas käia). Kui nad aru said, et me nende võitoosisõda piisavalt ei pelga, tegid nad järgmise lükke.Varjatult, muidugi.
Nimelt krutiti kahe vestibüülis ja söögisaalis oleva kella osutid tahapoole. Olgu, ühel hommikul võis neil see nali läbi minna, kuid teisel hommikul keerasime kellad tagasi, ja mitte ainult tagasi, vaid siis vastavalt meie kasuks tagasi.
Segane olukord. Ei saanudki aru, kuidas see lahenes ja kelle ajavöönd võitis, igatahes kuidagi me söönuks saime ja tädid meid talusid.


Sancho rand, mis mõningatel andmetel maailma kaunimate randade TOP10-s uhkel teisel kohal figureerib tänavu

Sarnane suhtumine muide iseloomustab eriti hästi kogu saarerahvast. Hinnad kruvitakse maksimaalselt üles, aga pakutava teenuse ja selle kvaliteedi eest ei vastuta just nagu keegi. Loomulikult võib leppida mingite saareliste iseärasustega (vaevalt  18km2 saareke, pea nelisada kilomeetrit Brasiilia rannikust), kuid teatav külalislahkus ja sõbralikkus võinuks siiski olla. Vist. Aga võib-olla ka mitte. Äkki on eestlased need lollid, kes veri ninast väljas pingutavad kliendi heaolu nimel ja teised vaatavad lihtsalt, kuis ise saavad mõnusalt elatud....

Sancho randa muide ei saa jalutada elegantsel sammul, kokteiliklaas käes, rannakott üle õla ja lai suvekübar linakarva lokkidel lehvimas. Esmalt on küll imeilus vaade....ainult, et see vaade on mitukümmend meetrit allpool. Alla saab aga kitsasse ja mustendavasse auku ronides. Ümbritsevad kaljuseinad on mõnusalt niisked ja ... ilmselt kubisevad tarantlitest ja sisalikest. Ma püüdsin silmad kinni hoida.
Igatahes kinkis see rand mulle Sancho-lihased, mida ma veel  nädal aega hiljemgi tundsin.

Mõni daam läheb isegi Sancho randa (kuhu jõudmiseks tuleb kaljulõhes redelil turnida) heledas seelikus ja sallis!


"Tütarlaps võitleb tuulega"


See tütarlaps ei võitle aga kellegagi, tema naaseb ookeani stoilise rahuga.


3 kommentaari:

  1. Vau! Ma tänan:) - Et minu tagasihoidlik soov vastuse sai. Imeline jutuvestmissoon Sul ikka! Ja siit tuleb nagu kolme-aastase joru: tahaks veel ja veel ja veel... üks lugu, teine lugu, kolmas...

    VastaKustuta
  2. See vana tõde, et küsi ja Sulle antakse :)
    Aga ma pean siiski hoiatama, et iga päev seda imet ei juhtu vist kahjuks. Aga ma luban endasi siiski parima anda, et järge enam nii kaua ootama ei pea :)
    Rõõmu!

    VastaKustuta
  3. Aitäh! Olen meelitatud. Ja siiski - imesid juhtub ka tänapäeval!:) Ilusat hurmava kevade jätku!

    VastaKustuta