03 mai 2016

Põnevaks elatud elu



... võimaluste piires siis ikka, eks ole :) Maal olles on kaks variant - kas su elu on sigaigav või nii tormiselt põnev, et hoia piip ja prillid. Liiga pikka juttu ei tahaks teha, sest ma ikka loodan, et need lood täies hiilguses kord kuhugi kaante vahele saavad.

Lühidalt öeldes võitlesin ma täna pääsukestega (tulemusteta!), vahatasin seina (tulemustega!). Tulemus on näha seintel ja nagu juuresoleval pildil märgata, siis ka mu sõrmedel (ma loodan, et mu imetore küünetehnik seda pilti ei näe). Kogu minu vahatamisprotseduuri saatis teadmine, et täna peaks meie vallas liikuma rändkauplus, mida minu lapsepõlves kutsuti lavkaks.
Kellaaeg: teadmata.
Peatumiskoht: teada.
Kuna ma juba mitmendat päeva praktiseerin siin iseseisvat elu, siis on siililegi selge, et mu toiduvarud, eriti minu isu juures, hakkavad kahtlaselt kahanema. Seega oli eluliselt tähtis see pagana toiduga varustatud buss kinni püüda. Nagu ontlik koolitüdruk pakkisin ma hommikul seljakoti ühes rahaga, et kui mina vanas majas vahatan ja mürinat kuulen, siis saan kohe kiirelt spurtida.

Mingit mürinat ma loomulikult ei kuulnud. Tööd lõpetades otsustasin veendunult, et olen kaubaringi maha maganud ja lasin mõttes läbi kõik kappide sügavustes olevad varud, millest siiski üks kartulisalat kokku visata. Teisipäev on nimelt kartulisalatipäev. Minul. Ainus jama, et vanast majast pidin ma siiski minema kartuleid tooma. Taevas teab, miks ma ikka koti ja raha selga viskasin, lisaks muidugi ka kopsik kardula jaoks. Kui ma siis aga karjaõue kivimüüride vahelt tibukollast bussi silmasin, lendas kopsik kus seda ja teist ja ma kimasin oma kõige reipama sammuga bussi suunas. Ikkagi 7 tundi pingsat kuulatamist sai heldelt tasutud! Telefon jäi kahjuks tuppa, nii et selleks, et teile seda viletsat pildikest siiski pakkuda, pidin hiljem ühes telefuuniga tagasi marssima (liiga lähedale ei söandanud muidugi minna...põhjust võite aimata).

Ma riskisin küla naerualuseks saada ja läksin just nimelt selliste küüntega "poodi". Buss peatub meie küla ainsa elus oleva "raadio" hoovis ja ma tean, et need küüned ja minu nädal otsa kammimata juuksed mulle veel häda kaela toovad.  "Raadio" lobises ennastunustavalt tegelikult hoovil bussijuhiga, aga nähes värsket verd, lendas kepsakalt ka kohe bussi. Sain kuulda kõik tema kevadise näohoolduse kohta ja küla vahelt haihtuva teekattematerjali kohta. Vähe sellest, ta jõudis samal ajal ka mind küsitleda.

Kui ma bussi astusin, siis ma unistasin lisaks tänasele kardulasalatile ka ühest krehvtisest kookospiimasest aasiapärasest supist. Ilmselgelt ma ülehindasin kaubavalikut :) Aga ega ma kurda, sest eluks hädavajalik oli ju iseenesest olemas. Väljaarvatud fermenteeritud puuviljasalat ehk vein. Alkolett, muide, on seal bussis täitsa olemas. Liiga pikalt ei saanud seda uurida ("raadio" oli sabas ju), aga ma silmasin seal ikka viskit, konjakit, likööre jms. Veinidest oli paraku esindatud ainult Dreamer, mida mu käsi ei tõusnud ostma.

Te näete jah, mis ma mingis meeltesegadushoos endale krabasin?! Hiiu Pagari stritsli. Minu kella neljane hommikusöök, aga see neetud vahatamine vajas premeerimist ju.  Terve stritsel kadus kui mutiauku....


 Aga muidu oli õhtu ilus, ilusam kui päeva esimene pool.
Suvi on kohale jõudnud.
Pääsukesed on kohal.
Rästikud on kohal.
Sisalikud on kohal.



2 kommentaari:

  1. Kas sul vahel igav ka on? Kohe mitte midagi ei juhtu ja kõik seisab paigal?
    K.

    VastaKustuta